Rene sõitis ühel varahommikul bussiga Pärnust Tallinnasse. Et mees on hommikuse unega, sättis ta end bussi ühel tagumisel istmel mõnusasti magama – kampsun pea alla padjaks ning jopp tekiks peale. "Ma olen kuldmagaja ja bussis magatud uni on minu jaoks sügav ja kvaliteetne," nendib mees.

Ootamatult puudutas keegi teda õlast. Kas tõesti juba Tallinnas, sähvatas mehe teadvusse ning ta avas silmad ja oleks äärepealt püstigi karanud.

"Siis taipasin – buss liigub ja akna taga on mets. Püüdsin aru saada, mis toimub. Veidi läks aega, enne kui prillid ette sain... Ja siis nägin ma Jüri Ratast. Värske, reipa naeratusega, pihk pastakaid ja mingit muud träni täis."

Rene pilgutas silmi ja vahtis ootamatult "tekkinud” poliitikule otsa. "Jüri soovitas sõbralikul häälel ikka kindlasti valima minna, ulatas mulle pastaka ja liikus edasi. Veidi hiljem tuli ta bussi tagaosast ettepoole tagasi ning muudkui naeratas vasakule-paremale nagu filmistaar,” jutustab Rene.

Mehe kokkuvõte on lihtne – uni läind, tasuks pastakas. "Kuramuse poliitikud! Hea, et veel kodus keegi voodiäärele istuma ei ole tulnud,” toriseb ta.