The Telegraphis avaldatud artiklist selgub, et kõhnadel inimestel on arukas vihmas jalutada, suurema kaalu kandjatel aga joosta ja kuigi jooksimine viib sind kiiremini varju alla, tähendab kõndimine, et ees on vähem vihmapiiskasid samaaegselt.

Professor Franco Bocci kinnitab aga, et see pole tegelikult nii lihtne — palju sõltub ka tuulest. Rahulikes tingimustes, kui vihm otse alla sajab või veidi vastu ja näkku, on arukam võimalikult kiiresti varju leida. Kui tuul ja vihm on aga tagant, on parim lahendus liikumistempot kohandada vastavalt tuule kiirusele, sest just nii jääb selg ja kõht kõige kuivemaks, selgitasid uuringud.

Muidugi ei sõltu see aga ka ainult tuulest, sest nüüd tuleb mängu veel piisa suurus ja liikuja kehamass. Kui puhub küljetuul, märjutab see vähem kõhnemaid ja enim ümarate kehavormidega inimesi. Sellisel juhul peaks raskemad jooksma, kõhnemad võivad aga end taas tuulekiirusega kohandada ja nii kuivemaks isegi jääda.

Bocci võttis oma uuringu tulemused ise kokku nii: “Ütleme, et üldiselt on parim joosta nii kiiresti kui võimalik — mitte alati, kuid enamasti.”