“Istusin siis Subways maha ja ootasin, et tuuakse menüü, aga ei kippu ega kõppu. Teenindajad loivasid mööda ja ei teinud teist nägugi. Vahepeal lisandus uusi kliente, kes kõik kohe võtsid asjatundlikult leti äärde ritta. Ühel kõrgem soeng peas kui teisel ja kolmandal veel suuremad prillid ees kui neljandal. Viiendal aga nii kitsad teksad jalas, et sinna poleks peer ka enam sisse mahtunud. Kuues toksis midagi oma kaasaskantaval käsi-televiisoril ja kergitas salamisi püksisäärt, et ta uute Lacoste botaste logo ikka välja paistaks,” edastab Vello olustikukirjeldust.

“Aa, no siis ma sain aru, et Subaway on ju tavaline staloovaja, kus pead ise kandiku võtma ja leti ääres teiste töölistega järjekorras seisma ning ootama, millal kokk kulbiga kandiku täis lobistab. Meenus aasta 1967, mil Järvselja Õppe ja Katsemajandis töötasin ja seal oli täpselt samasugune söökla — kipakad lauad, plaaditud põrand ja nurgelised kefiiriklaasid. Kiikasin uudishimulikult leti taha, et näha, kas seal kusagil on ka tülpinud näoga nõudepesijamutt Ulvi, kes oma punaste tursunud käte ja halliks tõmbunud nõudepesulapiga, mis on tehtud vanadest aluspükstest, kandikuid ja taldrekuid nühib. Nõudepesijamutti ei paistnud siiski olevat… aga no ju tal paus ja tõmbab tagaukse juures suitsu ning mõtleb, et kurat oleks pidanud ikka Reinuga abielluma, oleks vähemalt sovhoosi kontorisse koristajaks saanud,” jätkab ta.

Siis saabub aga püänt: “Vahepeal oli järjekord minuni jõudnud ning kuna olin selgeks saanud, et tegu on võileivabaariga, kus suppi, praadi ja magustoitu pole loota, siis tellisin kaks kiluvõileiba muna ning värske rohelise sibulaga. Teenidaja vaatab mulle otsa ja ütleb, et kiluvõileiba neil ei ole. Tulevad Eestisse ja kiluvõileiba polegi…. no lõigake siis mulle korralik käär musta leiba tomati ja… Musta leiba meil üldse ei ole… Mis teil siis üldse on? Meil on näiteks pakkuda päeva special “sunny ham teryaki pizziola sändvitch”, 8 eurot. Seal on juustu, sinki, pizziolat ja saia!”