ESIVANEM ÕPETAB: Seitse jaanitarkust, mida suve valgeimal ööl järele proovida

Lõkketule ümber jaanitule valguses tegelesid juba meie esivanemad armu- ja abieluõnne ennustamisega. Miks mitte vanade eestlaste kombel võtta täna õhtul ette üks neist seitsmest ennustusviisist ning vaadata, kas sinu esivanemad olid oma uskumustes õigel teel või mitte.

1. Tuttavaim ja maagilisim ettevõtmine oli sõnajalaõie otsimine. Uskumuste kohaselt puhkeb sõnajalg õige vaid korra aastas − jaanipäeval. Kes õie leiab, seda saadavad rikkus, õnn, armastus ning maagia. Osa pärimusjutte ütleb, et õit tuleb otsida üksi, osa aga soovitab õieotsingule minna koos potentsiaalse silmarõõmuga.

2. Vallalised naised ja mehed pidid minema metsa üksi, et korjata kokku üheksa sõnajalataime õit, moodustada neist kimp ning asetada see padja alla. Tulevane armastus pidi end seejärel näitama end unes.

3. Osad naised korjasid sõnajalaõisi selleks, et panna need kakku küpsetades tainasse. Kummalisel kombel usuti, et juuksekarvade, pisarate, menstruaalvere jms lisamine kakkudesse aitab ihaldatud peigmeest endale võita.

4. Mehedki ei istunud käed rüpes, vaid korjasid usinalt kaseoksi, mille siis oma armastatu magamiskambri ukse või akna alla viisid. Kui neiu koidu ajaks oksa tuppa oli viinud, võis noormees kindel olla, et neiu on tema kiindumusele samaga vastanud.

5. Aasta lühimal ehk valgeimal ööl oldi kaua üleval, kes päikesetõusuni, kes veel kauem. Kui hommikune kaste maad puudutas, heideti murule pikali ning püherdati selles ja pesti nägu kastega. Kastel arvati olevat noorendav ja tervendav jõud.

6. Naised pidid jaaniööl silma peal hoidma ka lõokestel − taeva all tiirutavad paaris lõokesed tõid hea õnne.

7. Otsiti ka jaaniusse, mida hea õnne nimel koju viidi. Kindlasti ei tohtinud ussile peale astuda, sest see ennustas ebaõnne. Jaaniusse otsisid võidu nii neiud kui noormehed. Kes enim ussikesi leidis, sai peagi mehele või naisele.

Allikad: folklore.ee, looduskalender.ee