ARVUSTUS: "Ürgmees" on tagasi! Aitäh, Jan Uuspõld, järgmise põlvkonna s*tapead vajavad Sind!
Just nii tulebki antud etendust võtta — õpetus uuele põlvkonnale, kes seda tükki veel kordagi mingil kujul näinud pole. Neid, kel mälus veel eelmine “Ürgmehe” versioon, võib ohustada pisuke pettumus. Nostalgia korras pakub Jani etteaste muidugi toredat jällenägemisrõõmu, ent mingeid märkimisväärseid kaasajastamisi kahjuks toiminud pole, välja arvatud mõni teksti sisse pikitud sotsiaalmeedia-teemaline nali ja Grete Kleini tögamine. Veidi tarbetult mõjus ka alguses näidatud bennyhillilik videojupp, kus Jan oma naise Elsaga kodus toimetab — kes korra on näinud, selle mällu on Elsa igaveseks talletunud Eda-Ines Etti näol, midagi pole teha. Lisaks, iga mees kujutab tükki vaadates nagunii ette ainult enda prouat ning iga naine juurdleb sisimas iseenda käitumise üle.
Kui rääkida kaasajastamisest lähemalt, siis tahaks kangesti teha lavastajale Rein Pakule ettepaneku teha kiire kõne oma teisele semule Mart Müürisepale, kes võiks ette võtta Jani sõnavara värskendamise noorte hulgas populaarsemate vandesõnadega. “Persevest” ja “pede” mõjuvad tänapäeva kontekstis jube tolmuselt, jättes seetõttu ilmselt suurema osa noorema põlvkonna poolehoiust võitmata. Ja sellest oleks kahju.
Üldiselt jääb üle vaid loota, et Jan saab oma kunagise mojo täies mahus tagasi ning tunneb end Ürgmehe staatusse ennistatult peagi veidi paremini kui teisipäeval aset leidnud esietendusel. Seda enam, et kahtlemata ei vääri kõnealune monotükk riiulil seismist, kuna pole kaotanud kübetki oma potentsiaalist, aktuaalsusest või vaimukusest ja see on jätkuvalt võimas vahend toomaks rahu meeste ja naiste omavahelistesse suhetesse, pakkudes mõlemale sugupoolele naeru ja äratundmist.
Jõudu ja tuhat tänu Janile raskele ürgmehe-teele taas astumise eest!
