Saatejuhid. Teema, mis erutas miljoneid

Meie eeskujuaastate saatejuhid olid meelde jäänud võimekate ja isikupärastena. Jeruusalemma lauluvõistlus paistis silma kolme saatejuhiga. Lauljannad Sigal Shachmon ja Iisraeli 1992. aastal Malmös esindanud Dafna Dekel moodustasid hoogsa ja temperamentse paari, kellele justkui rahulikumana ja pisut tahaplaanile jäävana, kuid siiski laval ja ekraanil toimuvat kindlalt kontrollivana, sekundeeris teleajakirjanik ja saatejuht Yigal Ravid.

2000. aastal nägin ma esimest korda laulvaid saatejuhte, kellel oli programmis oma number. Ajakirjanik Kattis Ahlström ja saatejuht, koomik ja tekstikirjutaja Anders Lundin olid muutusi ja uudset lähenemisviisi kaasa toonud Stockholmi lauluvõistluse rõõmsad ja meeldejäävad saatejuhid. Sporditoimetajana kolm aastat varem Taani TV-s alustanud Natasja Crone Back ning näitleja ja meelelahutajana ka rahvusvahelist kuulsust kogunud Søren Pilmark moodustasid pisut akadeemilisema, kuid äärmiselt (enese)kindla koosluse. Eelnevate aastate kogemus kõneles targast valikust ja edukast etteastest.

Saatejuhtide teema tõusis meil päevakorda juba kaks päeva pärast Eurovisioni lauluvõistluse võitu. Ajakirjandusest võib leida lühemaid ja pikemaid arvamusi, arutelusid ja kommentaare selle kohta, kes võiksid või peaksid olema saatejuhid, kuidas ja mis parameetrite järgi neid tuleks valida. Ja muidugi nimed. Nimed ettepanekute vormis, nimed enam-vähem kindlate kandidaatide vormis ja muidugi lühiintervjuud nimedega, kellest arvati, keda soovitati ja kes siis ise asjast midagi arvasid. Mais ütlesin Piret Talile (Eesti Päevaleht) antud intervjuus, et meil on praegu terve hulk palju keerulisemaid probleeme vaja lahendada, kui järgmisel kevadel valmivasse saatesse saatejuhtide otsimine. See vastas muidugi tõele. Mis aga ei tähendanud, et me loomingulistele probleemidele juba algusest peale ei mõelnud. Ehkki väitsin, et riigihanget me saatejuhtide leidmiseks korraldama ei hakka, oli tavaline loominguline konkurss või casting, nagu tänapäeval armastatakse öelda, siiski ainuke mõistlik tee. Kõikvõimalike konkursside korraldamise vajalikkust, viidates saavutatava tulemuse seaduslikkusele, objektiivsusele ja rahva rahulolule, rõhutas igal sobival juhul Ringhäälingunõukogu.

Teadsime ette, et saatejuhtide teema läheb rahvale rohkem kui korda ja nii oligi. Hoidsime seda ka ise üleval, jutustades ettevalmistustest kõnelevas saates Euruupor, mida juhtis Jaak Joala, kaugel me saatejuhtide valimisega oleme ja kuidas läheb. Teretulnud olid ka vaatajate ettepanekud, mida sai teha meilitsi 2001. aasta oktoobri algusest 15. oktoobrini aadressil saatejuht@etv.ee. Kandidaatidelt ootasime head inglise ja prantsuse keele oskust. Konkursil soovisime näha intelligentseid, huumorimeele ja esinemiskogemustega saatejuhikandidaate, kes on võimelised juhtima rahvusvahelist meelelahutussaadet. Loomulikult pidid saatejuhid olema võimelised haarama ja köitma ühtaegu nii saalis rõõmustavaid tuhandeid, kui televiisorite ees saadet nautivaid miljoneid inimesi.
15. oktoobriks olime saanud 350 meili, mis tolle aja kohta on igati arvestatav kogus. „Rahvas pakkus Eesti Televisioonile saatejuhtideks 82 nime, teiste seas olid kandidaatidena kirjas ka Lennart Meri ja Seksi-Kristi,“ teatas uudisteagentuur BNS telemaja allikatele, st meile viidates. Andsime ajakirjandusele avaldamiseks kõik 82 nime. Leidsin oma paberite hulgast toimetuses läbi töötatud, töörühma kirja pandud esialgse nimekirja, mis oli rahva saadetust rohkem kui poole võrra lühem. Edasi töötasime kümne potentsiaalse ning järgmises voorus viie mees- ja viie naiskandidaadiga. Esmased valikud tegime kandidatuure analüüsides ja arutades. Kümme võimalikku kandidaati – viis meest ja viis naist, said kutse casting’ule. Konkursi tegid läbi kõik kandidaadid.

Viies mees ja viies naine. Cherchez la femme

2001. aasta suvel helistasin Tõnu Kaljustele. Kohtusime Lohusalus. Käisime merel. Arutasime Tõnuga mõningaid vahenumbri ideid. Muide, Tõnu Kaljuste leidis vaatamata tihedale elurütmile ka edaspidi aega meiega mõttetalguid pidada. Oli ilus päev. Soe ja peaaegu tuulevaikne. Oleksime äärepealt Helsingisse lõunale põrutanud, aga mul polnud passi kaasas. Ilma passita aga tol ajal veel üle piiri ei käidud.

Koju jõudes ja räägitut peas edasi-tagasi kerides, lükkasin teleka käima. Täiesti juhuslikult oli kavas Kaljuste koori ehk Filharmoonia kammerkoori 20 aasta juubeli puhuks tehtud saate kordus. Imelik, jõudsin mõelda, kas see on pelgalt kokkusattumus või mingi märk, kui kaadrisse ilmus blond, kaunis, avala naeratuse ja võluva esinemisega noor naine, koori endine laulja. Intervjueeritav oli Viini Volksoperi metsosopran Annely Peebo. Filharmoonia kammerkooris oli ta laulnud 1990.–1994. aastani, siis teinud kannapöörde ja läinud Viini laulu õppima. Kodumaal teadsid või mäletasid teda ainult ehk (koori)muusika asjatundjad. Seltskonnaajakirjandusele oli ta täiesti tundmatu. Siiski, mitte kauaks.

Järgmisel päeval tööl võtsin saate uuesti ette ja vaatasin teatud kohti mitu korda. Hankisin Annely Peebo telefoninumbrid ja septembris Stockholmis, SVT-ga läbirääkimistel olles, otsustasin millegipärast sealt lauljannale helistada. Mul vedas esimesel katsel. Meie kõne lõppes minu ettepanekuga Annelyle osaleda saatejuhtide konkursil. Annely küsis ettevaatlikult, et mida see casting endast kujutab? Nagu hiljem selgus, polnud ta kunagi casting’utel osalenud või kui täpne olla, siis ühel ettelaulmisel Viini Riigiooperis, mis tõi kaks ja pool aastat lauluerialal õppinule juba stuudiumi algfaasis kaheaastase lepingu. (Laulueriala stuudium kestab reeglina seitse aastat.)

Selgitasin, et midagi enneolematut see endast ei kujuta. Palume osalejatel, kelle partneri rolli täidab keegi meie töörühmast, n-ö juhtida saadet mõne varasema aasta teksti kasutades. Oluline meie jaoks oli näha nii kaamera- kui partneritunnetust. Improvisatsioonilises osas mõtlesime välja igasuguseid apse, eksimusi ja takistusi nagu valesti loetud punktid, halb kuuldavus saates, kontakti katkemine eetris jms, millele tuli reageerida kiiresti ja adekvaatselt, et saade seisma ei jääks, vaid tulemuslikult edasi läheks. Seda kõike muidugi inglise ja kui võimalik, siis ka prantsuse keeles.

Minu üllatuseks ei vajanud Annely mõtlemisaega, vaid andis kohe põhimõttelise nõusoleku osaleda. „Ehmatanud ma ei olnud, aga üllatunud kindlasti, sest modereerimine (saatejuhtimine) ei olnud minu ala. Pärast seda on. Õige mitmel korral olen teinud päris suuri asju. Näiteks Austria Olümpiakomitee palus mind juhtima olümpiamängude korraldusõiguse saamiseks mõeldud presentatsiooni. Vastutusrikastest esinemistest meenub paavst Johannes Paulus II 25 aasta tööjuubelile pühendatud kontsert, nelja, paavsti enda poolt valitud solisti osavõtul. Sündmusest said osa 22 riigi televaatajad. Kahjuks mitte Eesti auditoorium,“ meenutab Annely suurimaid ülesastumisi pärast Eurovisioni. Ürituste juhtimist ja reklaamialast tööd tuli tal pärast lauluvõistlust palju juurde.

Ainukeseks takistuseks meie konkursil osalemisel näis kujunevat tihe etenduste graafik Viini Volksoperis, mis ei võimaldanud päevaks või kaheks Tallinnasse lennata. Ütlesin, et arutame võimalust korraldada kaameraproov Viinis. Nii me ka tegime. Viini Volksoper asedirektor Otto Hohreiteri isikus tuli meile lahkesti vastu ja lubas kasutada, muide tasuta, võteteks üht proovisaali. Isegi lavalt saime korraks saali vaadata.

„Teatri poolt vaadatuna oli üllatusmoment isegi suurem. Ooperiteatril on loomulikult hea meel, kui üks nende artist saab teatrit ja Viini rahvusvahelise auditooriumi ees esindada. Mäletan, kui ma proovisaali küsisin, siis nad korraks nagu imestasid, et Eurovision Song Contest – aga kui su tööalased suhted on head, siis ka su palved täidetakse. Seda ei tee mitte iga ooperimaja,“ räägib Annely.
Lauljatar demonstreeris meile mõningaid õhtukleite. Oletatava lavapartneri rolli täitsin mina. Vilbre võttis üles ja andis korraldusi, juhtis ja suunas meie tegevust. Volksoperile oleme tänulikud ka selle eest, et teater arvestas suuresti meie vajadustega, muutes kevadhooaja etenduste koosseise Annely äraolekutest olenevalt. Seda suurt vastutulekut ja mõistmist rõhutab Annely nüüdki veel.

Sajad miljonid vaatajad tähendasid võimsat tasuta reklaami. Teatri juhtkonda ei tulnud selles veenda. Annely sarm ja selge sõnakasutus, suurepärane partneritunnetus ja improvisatsioonivõime, oskus olla kaamera ees vaba ja kostüüm elegantselt välja kanda, said kaameraproovi käigus veenvat kinnitust. Pärast tööpäeva vaatasime Volksoperis Johann Straussi operetti „Nahkhiir“, Annely Peeboga vürst Orlofsky osas. See roll on siiani tema repertuaaris. Vilbrele oli see elu esimene operetietendus.
Saali astudes tundus publik meile tavalisest operetipublikust mõnevõrra eakam. Me ei eksinud. Enne Straussi lennukat avamängu astus lavale härra, ilmselt Viini linnavalitsuse ametnik, ja tervitas sütitava kõnega saali viimase kohani täitnud pensionäre, kellele rõõmuks ja meeleheaks Viini linnavalitsus etenduse oli ostnud. Tundsime Vilbrega end tõeliste noorukitena. Eriti mina. Etendus oli lavakujunduse mõttes pisut kulunud, kuid vokaalselt ja mänguliselt Viini opereti parimaid traditsioone järgiv.
„Nahkhiir“ ongi Viin. Publik saalis teadis etendust peast. Lustis, plaksutas ja laulis kaasa. Pidas laval olijatega dialoogi. Meie rea otsas oli ratastooli koht. Toolis istuv vanaproua, kes tuletas meelde muinasjutust välja astunud valge tanukesega groβmutterit või tšehhovlikku njanjat-matuškat, elas täiel rinnal kaasa laval toimuvale. Õigemini tundus, et etenduse lummuses liikus ta teises, tema nooruspõlve maailmas, lenneldes läbi jõuka, muretu ja lõbusa Viini, olles teretuttav kõigi tegelastega ning lauldes kaasa tuttavaid meloodiaid. Etendusele lisaks lõi tolleõhtune publik uskumatu elamuse, mis kahtlemata vääriks omaette filmi.

Muide, Gabriel von Eisensteini rollis säras etenduses bariton Markus Werba, kes laulis koos Annelyga Tallinnas 2002. aasta uusaastakontserdil. Tänu töökaile vabakutselise aastaile on Markus Werba tänaseks jõudnud Viini Staatsoperi lavale. Tema repertuaaris on mitmete muude partiide kõrval endiselt ka von Eisensteini roll. „Nahkhiir“ on ainuke Staatsoperi kavas olev operett, mida Euroopa üks juhtivaid ooperimaju mängib tavaliselt vana aasta viimastel ja uue aasta esimestel päevadel.
Aga tagasi saatejuhtide otsingute juurde.

Meie eesmärgiks oli sobiva paari leidmine. Ajakirjanduse veergudel hinnati võimalikke saatejuhte ja loomulikult oli pea igal inimesel oma seisukoht ja nägemus, kes need inimesed peaksid olema. Olgu öeldud, et kõik need lugematud arvamused ja seisukohavõtud ning ettepanekud ei olnud tingimata halvad või valed. Ma ei analüüsiks valiku protsessi üldse niisuguste kategooriate abil. Töörühm ja otsustamiseks ellu kutsutud žürii lähtusid oma otsustes loomulikult kõigile teadaolevatest kriteeriumidest, pluss meie kontseptsioonist. Saatejuhid, nagu kõik muu saates, olid osa moodsast muinasjutust. Lisaks sellele tahtsin, et saatejuhid laulaksid. Laulvate saatejuhtide, dueti ideed olin soojendanud mitu aastat ja nüüd oli võimalus see teoks teha.

Mõni oletatav kandidaat taandas ise end, saamata kunagi reaalseks kandidaadiks, mõni hindas end üle, mõnd hinnati üle, mõned jäid taktitundeliselt tagasihoidlikuks.