1. Väldib pilku või hoiab liiga pikalt silmsidet: kui inimene valetab, siis ta püüab teist inimest kas väga põhjalikult “lugeda”, püüdes oma valet veenda pika silmavaatamisega, või püüab valetamise ajaks kuskile mujale vaadata.

2. Väldib otsest ütlemist või ei vasta otse, pareerides küsimuse eemale või asudes pinnima täpsustavaid küsimusi.

3. Veider kehakeel: valetajad nihelevad, pöörates ennast vestluskaaslase poolt eemale, pilgutavad palju silmi, naeratavad vähe või muudavad tihti oma hääletooni. Sageli “kaitsevad” valetajad ennast, ristates käsivarred rinnal ning võtavad nn suletud kehaasendi, või katsuvad oma kõrva või nina.

4. Annavad lisainfot, mida pole küsitud: nad usuvad, et loo detailsem kirjeldus teeb selle usutavamaks, kuigi tihti teevad üleliigsed faktid neid just läbinähtavamaks.

5. Kaitsepositsioon: nad teevad kõik, mis nende võimuses, et tõmmata su tähelepanu endalt eemale ja saavad vihaseks, kui kahelda nende jutu paikapidavuses. Üritavad teemat vahetama hakata.

6. Valetajad kirjeldavad kõige värvikamalt ebaolulisi asjaolusid, sest need panevad neid ennast paremini tundma.

7. Silmade liikumine: kui õigust rääkiv midagi meenutab, siis ta vaatab üles vasakule (paremakäelised; vasakukäelistel on asjad teistpidi), valetajad aga kipuvad vaatama üles paremale. Tihtipeale kaasneb sellega silmade hõõrumine või pilgutamine, samuti käte tõstmine silmade juurde.

8. Higistamine: mõned inimesed hakkavad valetades higistama, punastama või raskelt neelatama, kui nad valetavad.

9. Mikroilmed: tasub vaadata, missugused on inimese näoilmed jutu vahepeal, sest sealt võib selguda nii mõndagi kahtlast. Kuula oma sisetunnet - kui miski tundub kahtlane, siis see enamasti nii ongi.

10. Kordamine: palu inimesel oma juttu korrata või meelita ta mõnda jutu osa uuesti rääkima - kui ta selle peale ebamugavust tunneb või segadusse satub, siis on miski mäda.