Pidid minema sõbra juurde, et teada saada, et teda pole kodus või ema ei luba teda välja mängima. Kõigil polnud kodus lauatelefonegi mitte, mobiilidest unistamata. 

Paneelmajadel ei olnud fonolukku ega moekaid mehhanisme, küllaminejal aga ka mitte mobiiltelefoni, andmaks märku, et on kohal. Sageli just paneelmajade trepikojauksed olid aga lukus ning parim võimalus sõbra tabamiseks hüüdmine või kerge kõks kiviga tema toa akna pihta.

Parim võimalus piltide tegemiseks oli vanematelt suure mangumise peale saadud fotokaamera, milles oleva filmi pidi pärast klassiekskursiooni ise ilmutusse viima, siis pildid ära tooma ja avastama, et enamik pilte pole välja tulunud. 

Kui tekkis uus lemmiklaul, olid valmis tunde raadio kõrval ootama, näpp salvestusnupule sirutatud, et loo kõlama hakates see endale kassetile saada. Häriv asja juures? Viimase refrääni ajal juba keeras DJ heli maha ja mulises just sellele parimale osale midagi peale!

Selle loo täispikkuses kuulmiseks pidid ostma terve plaadi - ei olnud ei YouTube'i, Sporifyd ega iTunesi ning selleks, et "Barbie girl" üle maja kõlada saaks, tuli osta plaat, mis maksis hingehinda.

Veidi hiljem saabunud võimalus: Kui mingil imekombel oli sul kodus arvuti ja selle külge ühendatud veel ka sissehelistamisteenusega internet, siis teadsid sa kindlasti, kuidas tõmmata lugusid , mis sest, et üks 3,5-minutine lugu laadis alla enam kui tunnike ja arvutiga sõpradele sai neid siis jagada disketi peal, mis mahutas loo, paremal juhul lausa kaks. 

Videolaenutuses polnud "Terminaatorit" või muud menukit rohkem kui kaks kassetti ja nii tuli mistahes soovitud filmi VHSi laenutamiseks ette võtta mitu retke laenutusse. Ja siis järgmisel päeval muidugi tagasi see viia veel ka.

Boonus: Panid käima oma lemmikfilmi kodus olevalt VHSilt, avastamaks ärritunult a) ema on selle üle lindistanud b) see pole tagasi keritud.

Meenus õhtul, et vajad homme hoomikul koolis ülevaadet mingist teemast - raamatukogu oli juba ammu kinni, õige õpik koolis kapis. Aegunud ENE/ENEKE riiulis oli parim variant, sest Google ei eksiteerinud. Heal juhul oskasid vanemad aga palve peale kiire ülevaate näiteks vajalikust raamatust anda.

Imestasid, miks klassiõde ei helista, kuigi lubas ja sina ootasid tunde kärsitult. Selgus, et telefon oli halvasti hargile pandud.

Kokkusaamised toimusid täpsusega pool tundi - kui keegi jäi hiljaks, jäi üle loota, et kaaslane ootab teda, sest helistamisvõimalus puudus. Mis on praegu? "Oota mind ära, ma hilinen viis minutit!" "Hei, tahtsin öelda, et jõuan kolme minuti pärast." Kõik inimesed olid palju täpsemad ning hilinemiseks oli kindlasti väga mõjuv põhjus. Mingit "ma jõuan alles poole tunni pärast" asja kõne alla ei tulnud, sest oli oht, et selleks ajaks on väsinud ootaja lahkunud.