Jälgime kolmandat päeva Jaana ning Marguse perereisi Soome. Selja taga on lõbus laevasõit üle lahe ja päev Korkeasaari loomaaias. Täna on nad lastega Kouvolas, Tartust veidi väiksemas linnas, pooleteise tunni autosõidu kaugusel Helsingist. Tõotab tulla Jaana päev, sest kohtumine šamaaniga ning trummi tegemise kursus on asjad, mida tema enim reisilt ootas. Peab ju hea perereis pakkuma midagi põnevat kõigile, isegi lapsevanemale.

Sõnal „kouvo“ on vanas soome keeles mitu tähendust: vaim, karu, hunt, huikav lind. Nii et nime poolest on Kouvola igati paslik paik kohtumiseks ehtsa šamaaniga. Lisaks oli šamanism just siin piirkonnas laialt levinud, enne kui ristiusk lapi nõiad polaarjoone taha surus. Ja mis huvitav, kohtuvad nad soome kultuuri vaatevinklist rituaalses paigas – saunas.

Kohtumine šamaaniga

Teistmoodi Soome saun

Kui räägitakse Soome saunast, kerkib silme ette palkosmik kaljunukil, veidi moodsamal inimesel ehk oksavaba laudise ja elektrikerisega leiliruum kuskil eramaja keldrikorrusel. Virtakivi saun on aga hoopis teisest puust. Isegi mitte puust, vaid kivist. See imposantne kolmekorruseline Tallinna raekoja suurune hoone ehitati 1925. aastal maaliliste kaljukallastega Kymi jõe äärde. See tegutses alul endise paberitehase tööliste ühissaunana, hiljem tolle direktorite nõukogu suhete soojendamise ja lepingute paika leilitamise kohana.

Praeguseks on töölissaunast saanud hubane suvekohvik, kus näeb kohalikke prouasid uudiseid vahetamas ja seltskondi, kes korraks randuvad, ühe väikse õlle teevad ning piki jõge edasi seilavad oma mugavates paatides, millest mõni pigem ujuvat diivanit meenutab. Vanal ühissaunal on praegu mitu funktsiooni. Hoone teisel korrusel saab näha püsinäitust 15.-16. sajandi Soome puukirikutest, seal peetakse vanakraamilaatu ja suuremaid pidusid. Saunaga ja ilma.

Sellise põneva ajalooga kohas võtabki autost välja astunud pere vastu muheda olekuga Ari, ilma ülevoolava turistibutafooriata nagu kotkatopisest müts või karuküüned kaelas. Tema see šamaan ongi. Mees ja trobikond kirevaid šamaanitrumme – need on tõeliselt ilusad ja võidavad Jaana juba enne esimest lööki.

Uude ellu läbi juhuse

Ari Kuivala, perekond Uuetoa tänane võõrustaja, oli varasemas elus tavaline Soome mees, nagu ise ütleb. „Pidasin kodumasinate poodi. Rügasin hommikust õhtuni, kuni tundsin – sein on ees. Siis müüsin firma, vajusin sohvale. Mõtlesin, et hetkeks. Hiljem selgus, et mitmeks aastaks,“ meenutab ta oma pikka depressiooniperioodi. Nii polnud ta abikaasalgi viis aastat tagasi suuremat lootust, kui Ari teatas, et läheb õppima trummiteraapiat.

Aga seal kolksatas miski paika. Ari silmad otsekui avanesid. Samm-sammult sisenes ta oma uude ellu ja on nüüd diplomeeritud navaho-terapeut. Ta aitab inimesi Ameerika põlisrahvaste ravitarkustega, mille hulka kuuluvad nii posimine šamaanitrummi, sõnade kui ka manuaalsete võtetega ning korraldab selle kõrval trummi tegemise töötubasid. Lihtsalt ja vahetult, ilma suurema hookuspookuseta. Kohtumine selliste inimestega teeb reisi rikkaks.

Šamaani targad õpetused

Šamaanitrumm – kuidas see veel käib

Imelihtsalt! Vaja läheb trummiraami, -nahka, -nööri ja -pulka. Ari trummikursus on tavaliselt paaripäevane ettevõtmine, mis algab õige õmbluspiste õppimisega. Sellega kinnitatakse trumminahk raami külge. „Ristpiste!“ hüüatab pereisa Margus, kellele meenuvad piinarikkad käsitöötunnid juteriide, nõela ja lõngakerade seltsis. Aga toona õpitust on kasu ja nii saab juba üsna pea minna järgmise põneva etapi juurde, milleks on trumminaha värvimine.

Ari kasutab oma trummidel paberõhukeseks pargitud põhjapõdra vasika nahka. Esmalt läheb see vette likku ja kui nahk pehme, saab asuda värvimise juurde. Viimane meenutab küll kangesti paarikümne aasta tagust teksariiete klooriga popimaks valgendamist. Nahk seotakse nööriga tihedalt kokku ja asetatakse mõneks ajaks värvilahusesse. Toonid tulevad otse loodusest. Oranžid lepakoorest, ruuged pohlast-pihlakast ning sinine mustikast.

Eluaegne garantii

„Minu trummi värvigarantii on igavene,“ muheleb meister. „Seda ei võta miski, ligunegu vees või nädalaid. Kujugi jääb samaks,“ kiidab Ari männitõrvas immutatud raami, mille lõhn meenutab vanu Dünamo puusuuski.

Naha „aja peale“ tõrvase raami külge õmblemine võtab Jaana päris võhmale. Kui ta lõpetab, tunnistab, et ega rohkem polekski jõudnud. Aga õmmelda oli vaja ruttu, kuna päike ähvardas kuivatada trumminaha veel enne, kui see raamile saab. Nahk aga peab olema tingimata niiske, sest siis veab ta kuivades end pingesse ja kõmiseb just selle õige võnkesagedusega.

Trummipulgad saavad valmis männist ja taaskasutatud teksariidest. Aga seegi töö läheb ruttu, sest nüüd on ametis seni tagaplaanil jõudu kogunud lapsed. Muidu tavapäraseid löögiotsi pulkadele täna viltida ei jõua. No ja kui pulk juba valmis, küll siis varsti trummi lüüa saab. Nii ka läheb.

Margus võtab õpitoa kokku: „Täna tehtud trummid lähevad kodus kõige auväärsemale kohale, kus saame neid iga päev vaadata ja meenutada neid imelisi hetki.“ Jaana nii akadeemilist lõppu väga ei usu, sest lapsed on trummidest vaimustuses, ega taha lasta neid käest. „Eks nad leia ikka kasutamist ka,“ lisab ta.

Pere autosse ja Soome!

Lõpu asemel

Trummi meisterdamise võiks võtta suisa üle lahe õppekavva. Selles on kohe Soomele midagi nii ürgomast. Arendab peale pöidla veel teisigi sõrmi. Ari kahtleb: „Ei tuleks välja vist midagi. Pole enam nii väga meie värk. Paljud vaatavad isegi viltu, peavad paganlikuks.“ Ja jutustab loo. „Selgitasin kunagi oma pastorile, olen nelipühilane, mida tähendab minu jaoks trumm. Pastor kuulas ja ütles, et pean kindlasti rääkima sama oma õdedele-vendadele. Seisin siis ühel päeval, trumm peos, koguduse ees ning rääkisin kõigile, et minu jaoks on trumm vahend suhtlemiseks jumalaga. No loodusega ka,“ lisab mees muheledes.

Nii nad seal päeva lõpus siis trummitavad Kymi jõe ujuvsillal, Ari ja meie pere: Jaana, Margus, Andree, Hela ning Gerd. Kes kellega parasjagu trummikeeles suhtleb, seda ei tea, aga kõik kuus trummi löövad samas rütmis. Ka need kaks, mis äsja valmis said. Selja taga võimsa vooluga jõgi, männimets kaljukaldal ja kusagil ees pea saja-aastane Virtakivi ühissaun. Sellest kõigest saab pere reisialbumisse ikka pagana hea pildi.

Kuidas trummid kõlasid, saad kuulda-näha läbi Delfi TV. Endale meelepärase trummikursuse või ringi leiad kodulehelt shamaaniseura.fi.

Jaana, Marguse ja laste Soome-seiklus jätkub siinsamas nädala pärast kannumatka Tapatorale, kus saad teada, mis ajab isa puu otsa, ja teed tutvust grill-lõunaga à la Finlande.

Jaga
Kommentaarid