EKSKLUSIIV: Loe, mida Katrin Lust kirjutab Anu Saagimist!
//Logisin korra Starbucksi kohvikus oma arvutiga Internetti ning nägin, et postkastis seisis tumeda trükiga kiri «S.O.S». See oli tulnud ühelt minu südamesõbrannalt Eestis. Süda aimas kohe halba.
Sõbranna kirjutas, et minust on tulemas halb lugu ajakirjas Just!. Ta tahtis mind hoiatada ning saatis mulle edasi toonase Just!-i peatoimetaja Anu Saagimi kirja, mis sõna-sõnalt nägi välja nii: «Järgmises numbris võikski teha temast pikema uuriva loo. Tema ajakirjanikuperioodist Eestis, Londonisse kolimisest ja «rikka» moekunstnikuga abiellumisest. Materjali peaks leiduma kuhjaga. Sellel nädalal oli temast pikemalt ka Õhtulehes.»
Kiri võttis tummaks
See võttis mu tummaks.Kiri minu teemal oli saadetud toimetuse alluvatele nädal enne seda, kui see minuni jõudis. Sõbranna teadis, et lugu minust oli ilmumas
järgmise päeva numbris. Veider oli lugeda nii negatiivset meili Anu Saagimi sulest. Olin Õhtulehe
uudistereporterina kirjutanud temast kümneid lugusid ning temaga sõbralikult läbi saanud, isegi koos kohvi joomas käinud.
«Kui tal ongi nii suur soov minust kirjutada, miks ta siis ometi minuga ühendust ei võtnud?» korrutasin endale nagu katkine grammofon. Ma oleksin ju hea meelega saatnud talle kontaktnumbrid, kellega minu teemal Londonis rääkida!
Keegi pole abikaasat näinud?
Lugu oli kirjutatud pahatahtlikult. Kõik, millega ma olin varem eesti ajakirjanduses esinenud, tehti nüüd pihuks ja põrmuks. Lisaks sellele, et Just! väitis, nagu poleks ma Mirroriga kunagi koostööd teinud ega Cameron Diazi kehadublant olnud, olin ma nende sõnul välja mõelnud ka oma abielu! Seda väidet toetas nende arvates fakt, et keegi minu kodumaistest sõbrannadest ei olnud mu abikaasaga kohtunud.
Vihaga toksisin Google’i otsingusse sõnad «Adam Buchanan polo» ja leidsin kohe 2003. aastal Evening Standardi ajalehes ilmunud artikli, kus räägitakse Adami kui polomängija ja moekunstniku karjäärist, nimetades tema sportlikke saavutusi ning töökohti Vivienne Westwoodi ja Ralph Laureni firmades.
Ameeriklased ei mõista eestlasi
Nüüd kartsin juba oma mehe reaktsiooni – selle asemel, et spordiga tegeleda, tuli tal pidevalt sekkuda minu jamadesse. Alles järgmise päeva õhtusöögilauas julgesin Adamile paari sõnaga
mainida, mis minuga vahepeal juhtunud oli.
«Miks nad sulle ei helistanud?» oli ka tema esimene küsimus.
«Kuidas nad saavad sind niimoodi põlata?»
Väite peale, et ma olen meie abielu välja mõelnud, hakkas Adam lihtsalt naerma.
«Kõik, mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks. See on liiga rumal artikkel, et ma sellega oma pead vaevaksin. Igaüks, kes seda loeb, saab ju aru, et tegu on pahatahtliku väljamõeldisega!»
«Adam, sa ei tunne eestlasi. Mitte keegi ei anna mulle rahu ja, pane tähele, kõik usuvad sealt viimast kui sõna,» karjusin vihaselt.//
