2005. aasta septembris püstitati Tallinnasse Saku suurhalli ette suur kollane telk, mille ust ehtis kiri: "Milline ka poleks teie probleem, sellega SAAB midagi teha!" Noored abistajad lubasid pakkuda abi kõikvõimalikel elualadel alates õnnest ja heaolust, lõpetades õpioskuste ja koledate ainete sõltuvusest vabanemisega. Lubadusi oli palju ja need olid peidetud esialgu segadust tekitavasse vormi, vahendas tol ajal Eesti Päevaleht.

Päevalehe ajakirjanik kohtus telgis tütarlapsega, kes rääkis energiast. Selgus, et tema sees käib ringi energia ja kui see mõne koha peal seisma jääb, hakkab valus. See pidavat tähendama haigust.

Tüdruk hakkas ajakirjanikku sõrmega katsuma. “Tunned?”  “Tunnen.” Ravija rääkis küll natuke eesti keelt, aga üldiselt kulges vabatahtlike abistajatega vestlus vene ja inglise segakeeles.

Nende jutt lõppes massaažžilaual, sest tüdrukul tuli hakata ajakirjaniku energiat käima tõmbama. Neiu käed liikusid "patsiendi" seljal üles-alla, edasi-tagasi ning siis kõhul, kätel ja jalgadel. Sellise protseduuriga olevat võimalik isegi haigustest vabaneda. Vähemalt nii kinnitasid postrid ja tüdruk. “Kas tunned?” kõlas küsimus. Ajakirjanik ei tundud.

Ajakirjaniku küsimusele, kuidas teda aidata saaks, vastas tüdruk, et nemad õpetavad selgeks õiged tehnikad, kuid aidata saab ennast iga inimene ise. Rääkides oma probleemist selgus, et tähtis on endale eesmärk seada.

Segadusi täis esimene õhtu lõppes brošüüri saamisega, mille nimeks oli “Ausus ja õiglus”. Ühtekokku oli aitajatel 19 eri brošüüri suhetest, tööst, perest, sõltuvusest jne. “Ausus ja õiglus” osutus huvitavaks lugemiseks, mis kirjutas lahti kõik selle, mis on maailmas valesti ja kuidas seda muuta saaks.

Järgmisel õhtul oli telgis üks imelik nuppude ja osutitega masin: e-meeter ehk elektropsühhomeeter ehk energia mõõtja. Masinaga opereeriv noormees selgitas ajakirjanikule, et kogu inimeste elu on energiana salvestatud piltidena nende sisse. Need olla 3D värvilised pildid heli ja lõhnaga. Ja nende seas on pahad pildid, mis tekitavad stressi ja teevad haiget.

Masin töötas nii, et hoides käes kahte silindrikujulist elektroodi, lastakse inimesest läbi natuke elektrit. Umbes 1,5 volti või nii. Ajakirjanik ei tundnud küll midagi, aga seier liikus siiski edasi-tagasi.

Noormees ütles, et ajakirjanik mõtleks inimestest, mille peale seier liikus natukene. Kui ajakirjanikul soovitati mõelda mingist halvast asjast, siis ei tulnud tal midagi pähe, kuid nalja tegi olukord sellegi poolest. See tähendavat stressi.

Saientoloogiaga seostati ka 2008. aasta lõpul Viimsis tegevust alustanud narkovõõrutuskeskust, mis kasutas oma töös saientoloogia usulise filosoofia rajaja Lafayette Ron Hubbardi loodud meetodeid. Siiski oli keskus kategooriliselt selle vastu, et neid saientoloogia kirikuga seotaks.

“Meie ei ole absoluutselt saientoloogidega seotud, sellele (saientoloogiale - toim.) olen ka ise täielikult vastu,“ kinnitas võõrutuskeskuse kõneisik Moonika Saade Päevaleht Online’ile.

„Kui võrrelda kõige selle hulka, mida Ron Hubbard on loonud, siis meie kasutame ainult võrdlemisi väikest osa sellest,“ märkis venekeelne tõend, mille keskus Päevalehele saatis. „Kasutame seda osa, milles ta kirjutab narkootikumidest ja narkosõltuvusest," põhjendas kõneisik.

Tundub, et eestlased on saientoloogia imedest veel puutumata, sest huvi telgi ümber ei olnud väga suur ning isegi saientoloogide välja töötatud meetodite kasutajad ei soovi ennast saientoloogia kui religiooniga siduda.