Kuninganna Elizabeth II on olnud võimul 65 aastat ning tema valitsemisaja jooksul on Suurbritannial olnud 13 peaministrit, kellest Theresa May on viimane. Esimene muide oli Winston Churchill.

Aprillis 91-aastaseks saav Elizabeth sai kuningannaks 25-aastaselt, kui tema isa, kuningas George VI 1952. aasta veebruaris ootamatult suri.

Kuninganna surmaks on valmis nii palee, Briti valitsus kui ka BBC. Niipea, kui arst on kuninganna surma konstateerinud, saab kuningaks Charles. Kuninganna isiklik sekretär Sir Christopher Geidt võtab ühendust peaministriga. Viimane kord, kui Briti monarh suri 65 aastat tagasi, edastati sõnum koodiga “Hyde Park Corner”, et telefoni keskjaama töötajad sellest teada ei saaks. Elizabeth II surma puhul on koodsõnaks, mis operatsiooni käivitab, “London Bridge”. Juhul, kui peaminister magab, ta äratatakse ning edastatakse briti lastelaulust pärinev rida: London Bridge is falling down. Sõnum edastatakse 15 välisriigi valitsusele, kus kuninganna on ikka veel ametlikult riigipea, ning 36 riigile Rahvaste Ühendusest, kus ta on olnud sümboolne riigipea.

Avalikkust sel hetkel veel ei teavitata, kuigi me saame sellest teada kiiremini kui kunagi varem. 6.veebruaril 1952. aastal, kui kuningas Georg VI suri kell 7.30 hommikul, sai avalikkus sellest teada alles neli tundi hiljem, kell 11.15. Kui printsess Diana suri 31. augustil 1997. aastal kell 4 hommikul, said ajakirjanikud sellest teada juba 15 minutit hiljem. Kui varem sai BBC surmateate eksklusiivselt varem kätte, siis kuninganna surma puhul läheb pressiteade välja nii BBCle kui ülejäänud maailma meediale üheaegselt. Samal ajal väljub leinarõivastes teener Buckinghami paleest ning kinnitab surmateate väravatele. Samal hetkel muudab värvi ka palee ametlik kodulehekülg, kuvades leinateadet tumedal taustal.

The Guardiani andmetel on nii ajalehetoimetustel, telejaamadel kui ka raadiojaamadel selleks puhuks valmis nii tegevusplaan kui ka sisu, mida kohe eetrisse lasta. Uudisteankrutel on stuudiotes ka mustad lipsud ja tumedad pintsakud. Raadiojaamadel on valmis ka playlistid, mida kuulates on kohe aru saada, et midagi on juhtunud.

Plaanides pole kõrvale jäetud ka seda, kui kuninganna peaks välismaal olles surema. Surmateate korral tõuseb Northolti lennuväljalt reaktiivlennuk BAe 146, kirstuga pardal. Kuninglikul matusebürool, Leverton & Sons, on valmis kirst ootamatuks surmajuhtumiks kuningaperes.

Olemas on ka plaan, kui kuninganna sureb Šotimaal, Balmori linnas, kus ta viibib kolm kuud aastast. Käivitub šoti leinarituaal ning kuninganna surnukeha viiakse Edinburghis asuvasse Holyroodhouse paleesse, kus seda valvavad kuninglikud kaardiväelased. Seejärel kantakse kirst St Giles’i katedraali, kust see viiakse kuningliku rongi peale Waverley' raudteejaamas.

Lipud langetatakse kogu maal ning leinakellad helisevad.

Surnukeha jõuab Buckinghami palee troonisaali ning palee personal asub oma kohust täitma.

Esimesed plaanid "London Bridge'i" kohta said valmis juba 1960. aastal ning saavutasid detailtäpsuse sajandivahetusel. Kuigi kõik on paigas, on mõningad otsused, mida ainult Charles saab vastu võtta, kes on trooniletõusmist oodanud kauem kui ükski teine troonipretendent.

Päev pärast kuninganna surma, heisatakse taas lipud ning Charles kuulutatakse kuningaks. Kuningas Charles sõidab seejärel ringsõidule mööda maad, kohtumaks oma alamatega.

Kuninglikud matused toimuvad üheksa päeva pärast kuninganna surma. Neli päeva pärast surma viiakse kirst Westminster Halli, kuhu see jääb neljaks päevaks.

Matusepäeval on börs, poed ja pangad suletud. Kell üheksa hommikul hakkab Big Beni kell lööma, kell üksteist, kui kirst jõuab kiriku usteni, jääb terve maa vaikseks, bussid ei sõida ja rongijaamad peatavad teadete edastamise.

Surnuvanker sõidab 23 miili eemal asuva Windsor Castle'i juurde, kus puhkavad briti kuningapere liikmed. Väravad suletakse ja telekaamerad lõpetavad töö. Kabelis viskab kuningas Charles ema kirstule peotäile mulda.