Lisaks vananeb õudusfilm kõige kiiremini. Veelgi hullem: vana õudusfilm deformeerub tihti komöödiaks, täpsemalt iseenda paroodiaks. Ligi 100 aastat vana Chaplini komöödia mõjub sageli realistlikumalt kui 15 aastat tagasi vändatud õudusfilm, mida vaadates ometigi kunagi lõdisetud sai.

 

Seda kõike olen ma elu jooksul juba öelnud, kuid teatud mõttes tähendab õudusfilmist kirjutamine alati selle žanri nimel vabandamist. Vaeslaps filmikunsti maailmas, on ta alati justnagu midagi alaväärset ja mittetõsiseltvõetavat.

 

Ometi oleme just meie, maailma üks ainsaid riike, kus ei ole veel ühtegi (täispikka ja korralikku) õudusfilmi vändatud, ka üks väheseid riike, kus on õudusfilmidele pühendatud festival. PÖFFi allhoovusena tuule tiibadesse saanud HÕFF ehk Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival toimus tänavu aprillis 4. korda.

 

Festivali toimumispaik on Haapsalu, mis on nii õige kui ka vale valik: publikumenu ja külastatavus oleks kindlasti suurem Tallinnas, aga ideeliselt on väga kiiduväärt et pealinna koonduma (isegi kuhjuma) kippuvat kultuuri detsentraliseeritakse. Lisaks, kui on vaba aega ja koht kus ööbida, on Haapsalu ja festivali aina konkreetsemaks muutuv klubiline õhkkond väga positiivsed.

 

Rääkimata muidugi sellest, et kolme päeva jooksul võib õudusfänn ära näha umbes 15 sellist filmi, mis talle muidu suure tõenäosusega kättesaamatuks jääksid. Ka Eesti vaataja on lõpuks aru saanud, et õudust ei toodeta mitte ainult Hollywoodis, vaid terves maailmas.

 

Ehkki erinevate kultuuride hirmud ja nendest rääkimise keel on erinevad, ei tähenda see seda, et tulemus peaks olema ebarahuldav. Vastupidi, ingliskeelne kino on võtnud aastate jooksul palju üle muudest kultuuridest.

 

Kui kümmekond aastat tagasi avastati Aasia (toona eelkõige Jaapani) õudusfilm, mõjus see erakordselt värske ning oma ootamatuses ka erakordselt jubedana. Tänaseks on Hollywood Aasia õuduse kaanonid nii omaks võtnud, et needki võivad juba tunduda pisut aegunuina. Kõik viimase aastakümne kuulsamad Jaapani, Hiina või Taiwani õudusfilmid on saanud ingliskeelse uusversiooni, mis on vormitud söödavaks neile vaatajatele, kelle jaoks harjumuse jõud eeldab USA filmikaanonite järgimist.

Mart Sanderi elamusi HÖFFi õudusfilmidest loe homsest Publikust!