Mirtel Pohla (36) räägib nüüd meile naisest vägevamalt, kui seni oleme harjunud. Uues filmis „Portugal“ ei jutusta ta eesti kirjandusest ja filmist tuttavat klassikalist naise eneseohverduse lugu, vaid naise lugu, kes astub välja pühaks peetud – töö-kodu-toidupood – kolm-ainsusest. Täies ilus ja küpsuses õide puhkenud näitleja ületab seni oma suurima filmirolliga kõik barjäärid ja poeb vaatajale sügavale naha alla. Sellega seoses räägib ta, mis toimub tema enese sees ja ümber.

„Portugalis“ ihaletakse kaugele ära, sinna, kus peab tulema lahendus. Millal viimati oli sinul tunne, et saaks ometi sinna, kus saabub selgus?

Selliseid hetki on olnud mul elus mõned korrad. Mind kannab ihalus tunde järele, et see, mida ma igapäevaselt teen, on mu vaba valik ja minu otsus – vajadus sisemise vabaduse tunde järele. Selle puudumist märkab kohe, kui satud suhtlema inimestega, kellega mõttemaailm ei haaku ja nägemus maailmast või elamise viisist ei sobi kokku. Kui eraelus, kollektiivides või ka tänaval satun kokku inimestega, kellega ei sobi, tekib mul tunne, et minu tee on mujal.