Laval, ekraanil, aga nii ka elus – Garmen Taborist (värskelt 50) kiirgab suurejoonelisust. Ürgnaiselikku väge ja maalähedust, samas aristokraatlikkust. Juba 15. lennu koolilavastustes jäi ta silma, mõjudes eriti naiselikult, daamilikult kui vaja. Temast oli tunda sügavamat elukogemust kui kursuseõdedel. Garmeni ampluaa näitlejana ulatub kuningataridest taluperenaisteni – Juuditist „Õnne“ seriaali Annemaini.

Rääkides Garmeni sünnipäeval talle elus olulistest, teda kujundanud väärtustest… jõudsime ikka ja jälle tema isa ja ema suure loo juurde tagasi.

Kummal pinnal sa ise tunned, et kindlama sammuga astud – parketi või mulla peal?

Mul tuleb meelde, kui pildid teatriajaloo korüfeedest pandi ette ja läbi katsetati. „Tunneb! Teab!“ rõõmustas õppejõud Reet Neimar. Ja siis ka kohe küsis: „Nooh, ja kummana te ise ennast rohkem tunnete, kas nagu Liina Reiman või nagu Mari Möldre, rohkem tragedienne või koomik?“ (Naerab.) Mis ma nii paikapaneva küsimuse peale kosta oskasin!

Näe, kohe lavakasse sisseastumisel võrreldi sind juba eesti teatriloo suurejoonelisima näitlejanna Liina Reimani endaga!

Neimar armastas ju panna kõiki kohe lahtritesse, see on selle ja too on tolle moodi näitleja. Kohmasin kuidagi, et tahaks ikka mõlemat kanti endas proovida, kui õnn teatris naeratab või nii.