“Kui ma peaksin ennast kahe sõnaga kirjeldama, ütleksin “äpardunud kunstnik”,” ei andnud Allen endale armu.

Allen tunnistas, et ei oska näidelda sama hästi kui Dustin Hoffman või Jack Nicholson, ka ei ole tal piisavalt annet, et olla näiteks džässmuusik. Pärast väikest järelemõtlemist teatas Allen, et õigupoolest on ta täiesti keskpärane ja ilmselt isegi alla selle.

Allen viibib praegu Roomas, reklaamides oma uut filmi “Hollywood Ending”. Euroopa filmiajakirjanike rõõmuks ei teinud Allen maha mitte ainult iseennast, vaid ka Ühendriikide, eriti Hollywoodi filme ning ülistas Euroopa filmikunsti.

Allen tõdes, et Hollywoodis kulutatakse tohutult raha, aga tehakse väga vähe (et mitte öelda üldse mitte) korralikke filme.

Allen võrdles tänapäeva Hollywoodi toodangut lapsepõlves nähtud Euroopa filmidega ja tunnistas, et tema meelest olid Euroopa filmid palju omapärasemad, rikkamad ja fantaasiaküllasemad, aidates kaasa kino kui kunstivormi arengule. Oma lemmikutena nimetas Allen Vittorio De Sica “Jalgrattavargad” (“Ladri di biciclette”), Jean Renoiri “Suure illusiooni” (“La Grande illusion”) ja Federico Fellini “8 ½”.

Hollywoodi toodangust leidsid Alleni silmis armu Orson Wellesi “Kodanik Kane”, Stanley Kubricki “Tee hiilgusele” (“Paths of Glory”) ja John Hustoni “Sierra Madre aare” (“The Treasure of the Sierra Madre”), aga märkis, et Euroopa filmitoodanguga võrreldes on see panus kaduvväike.