USA leht materdab "Ameerika snaiperit": "Mandariinidel" on sõja ja usu kohta rohkem öelda kui Clint Eastwoodi armastuskirjal massimõrvale
Ameerika väljaanne The New Republic vastandab läbi kriitik Sam Eiflingi sule "Mandariine" kuuele Oscarile, sealhulgas parim film, kandideeriva rekordilise kassahiti "Ameerika snaiperiga". ""Mandariinid" on anti-"Ameerika snaiper"," leiab ta.
"Vaadates "Mandariine" 2015. aasta alguses kõrvuti "Ameerika snaiperiga", tundub, et sellel on sõja ja religiooni kohta rohkem öelda kui Clint Eastwoodi armastuskirjal massimõrvale. Kõvadest plahvatustest ja oranžidest leekidest haaratud kino petab meid, nagu ütleb Ivo," kirjutab kriitik.
"Kangelaslikkust määrab "Mandariinide" kontekstis see, kui vähe inimesi sureb, mitte see, kui palju," arutleb ta edasi. "On vähe filme, mis on nii ebaühtlased, robustsed ja ülepaisutatud, ning mis sellegipoolest on toonud sellist kassaedu ning lisaks pärjatud kuue Oscari nominatsiooniga - hämmastav hulk, arvestades, et järjest plahvatav film ei paku eriti ühtegi uut mõtet ega tunnet. Eastwoodi keskne karakter Chris Kyle puhkeb Iraagi veresaunas sedavõrd õitsele, et mõjub külmalt ja kõledal. Ent olles läinud sõtta vabatahtlikult ja olles nii arvukalt võitlusesse panustanud, vastab ta teatud tavapärasele definitsioonile kangelasest. Viidata filmi vigadele tähendab täna pühadusetõotust oma riigi ja sõjateenistuse suhtes."
Eifling jätkab, et Eastwoodi kangelane tunneb kokkuvõttes vaid, et oleks pidanud rohkem tapma, et oma kaaslasi päästa. "Kui ameeriklasi valdab mingi nihilismijoon, siis on selleks usk, et ameeriklastele on Jumala poolt antud olla "õigete poolel" ning õigus sellele vastavalt käituda. "Mandariinid" aga püüab sellist suhtumist kivi-kivi haaval just lammutada: mis vahet seal lõppude lõpuks on, kas keegi on kaukaaslane või grusiin? Filmi tegelased ei tunne isegi mitte iseennast. Miks nad siis, täpsemalt, üldse surema peaks?"
Kokkuvõtteks kirjutab ta: "Kõik sõjad on isiklikud, kollektsioon omavahel seotud tragöödiaid, mida elatakse läbi üksi. Mõne jaoks on tragöödiaks raiskuläinud toit (Marguse mandariinisaak - toim.), teiste jaoks sajad tapmata elavad, kes oleks pidanud surema. Mõne jaoks aga hoopis sund võtta kasvõi üks elu. Läbi selle vaikse Eesti sõjavastase filmi võib vaid ette kujutada, mis tunne võib olla jääda ellu sõjas, kus keegi oma vaenlast ega ühtegi hingelist tegelikult tappa ei tahagi. Sest sellisel juhul ei paistaks ju sõda enam üldse korraliku sõja moodi."
