Mart Sander leiab, et kohtunike otsused võivad osalejaid vägagi mõjutada ning eitav tulemus tuua ettearvamatuid tagajärgi. „Kohtunikuna peab arvestama, et igale asjale võib elus tulla kättemaks,“ märgib Sander lavastuse eelklipis.
Lisaks Mart Sanderile mängivad „Viimses voorus“ Liis Lemsalu, Mihkel Raud ning Rauno Polman.

Mihkel Raud räägib oma debüütnäidendist:

Viis aastat erinevate talendisaadete kohtunikuna töötades on mind kõige rohkem hämmastanud see kätteõpitud alandlikkus, mille saatel noored inimesed end kolmel elatanud eksibitsionistil mõnitada lasevad ja seejärel peaaegu et tänulikkust teeseldes viisakalt lahkuvad. On hämmastav, kuidas televisiooni enese kehtestatud reeglid inimesi distsiplineerivad ja neid selgetesse, geograafilisi piire mittetundvatesse käitumisjoontesse suruvad. Sama hämmastav on meelekindlus, millega saate tegijad - mina ise ennekõike - end tolle kurikuulsa “formaadi” paratamatusega õhtuti unne lohutavad. “Formaat on selline,” laiutan ma iga kord käsi, kui keegi mulle tänaval ligi asutub ja küsib, miks ma selline munn olen.

Fantaasia, et saatesse osalema tulnu olukorra enda kontrolli alla võtab, tõesti oma kontrolli alla, on siiani fantaasiaks jäänudki. Kõik need vähesed “formaadinihked”, mida ma “Eesti ostib superstaari” kohtunikuna näinud olen, olgu siis veeklaasiga rabelev noormees või põrandal püherdav striptiisitar, kes end hiljem salliga kägistades ära tappa üritab, on olnud just formaadinihked. Ehk midagi sellist, mis on alati toimunud meie, see tähendab saatetegijate ehitatud mänguruumis. Aga mis juhtuks siis, kui formaat selle universaalselt mõistetud kujul oma toime kaotab?

“Viimne voor” on näidend, kus saavad teoks iga talendi-show kohtuniku, aga ilmselt ka paljude televaatajate painajad. Pealtnäha turvalises keskkonnas algav lugu teeb mitu ootamatut pööret, mis andsid mulle võimaluse tegeleda sellega, mis mind kirjutajana (mitte kohtunikuna, jumal hoidku selle eest!) kõige rohkem huvitab - inimese motiivid ehk miks keegi teeb ja ütleb just seda, mida ta parajasti ütleb või teeb. Ja mine tea, ehk õnnestub ühe pea peale pöördunud talendisaate najal jutustada ka mingeid üldistusi võimaldav lugu inimestest, keda tuntud kohas pea ees tundmatusse kohta hüppama sunnitakse.

“Viimne voor” ei ole kindlasti mingi patukahetsus või ühtäkki valgusega pikali niidetud küüniku uus elulehekülg. Ma teen kohtunikutööd ka tulevikus. Alandan heauskseid noorukeid ja kurdan hiljem kodus naisele, kui kuradi raske ning eetiliste konfliktide rohke amet mul on. Ma teen oma süllekukkunud “elutööd” pöörase naudingu ja piiritu eneseimetlusega. Sest formaat on selline.