Toomas Raudam: Imbi karakter on mu fantaasia vili
Peeter Simm on meenutanud, et pakkus Raudamile välja mõtte teha käsikiri raadiost, pluss hääle ja selle peremehe eraldi eludest. „Jutt käis nagu ikka köögis ja me mõlemad pidasime natuke silmas Imbi Valgemäed – ta oli fenomen. Jutt köögis oli hästi esialgne,” ütles lavastaja. „Ootamatult tõi Toomas pooleteise kuu pärast käsikirja, mis oli põhimõtteliselt valmis. Loomulikult lähenesime võtete ajal sellele väga vabalt.”
Raudami stsenaariumi sünnihetki päris sellistena ei mäleta, kuid kunstilised liialdused ei tee legendile kahju: „Peeter mäletab ikka neid asju, mida tegelikult polnud. Ma ei mäleta, kuidas see film täpselt sündis, aga kui ta aga nii ütles, siis las ta ollagi nii.” Kelle idee oli teha film keerulisel ajal elanud haruldase keeleanniga noorest naisest, kes raadiosaadete tarvis ei hääli imiteeris, pole samuti enam selge. „Las idee see film teha läheb jagamisele,” sõnas Raudam.
„Mida aga kindlasti tahan öelda – et kõik, mis selles filmis on head, on Peetrilt ja mis on halb, on minult. Kasvõi näiteks filmi lõpp, mis on hästi võimas – seda ma ei kirjutanud – see sündis Peeteril võtteplatsil. See film pole filmitud stsenaariumi järgi. Minu osa on filmi loomisel on võibolla ainult hea vaimu üles näitamine,” jääb stsenarist tagasihoidlikuks.
Loosse on põimitud sõnakunstniku ja lapshääle jäljendaja Imbi Valgemäe (1923-1960) eluloo-fakte. „Uurisin Imbi Valgemäe elu. Tema päevik oli Teatri- ja Muusikamuuseumis, kuid see oli väga napisõnaline. Ei kirjeldanud üldse elu, vaid kui palju honorari oli saadud jne – ei midagi sügavamõttelist. Seega tema elust ma peaaegu mitte midagi teada ei saanudki,” kirjeldas Raudam oma tööprotsessi. „Üritasin ta tõesti välja mõelda, kuna teda kui inimest ja karakterit ma ju ei leidnud. Suures osas on ta fantaseeritud kuju.”
„Käisin raadioarhiivis, kus on säilinud üks Imbi Valgemäe imitatsioon, mis on üks pikk-pikk poeem ühest vene külapeost. Seal on vähemalt kolm-neli karakterit, millesse ta elab niivõrd sisse, et ei saagi aru, et see on üks inimene. Olen rääkinud raadioinimestele, et nad selle salvestise ikka taastaksid,” rääkis Raudam.
Imbi rolli oli kaks kandidaati – Katri Horma kõrval ka Kärt Kross, kuid kollektiivne otsus oli võtta mängima Horma. Kross pääses samuti filmi – tema sisse loetud on Imbi tekst. Kuna sellisel kujul sündnud filmiga on juba nii kaua „koos elatud” ei oska Raudam enam Imbi rolli kedagi teist peale Horma ette kujutadagi. „Kui oli vaja filmis murdekohti, siis ainuke, mis päästis sellest suhtelisest ühetaolisusest, oli nutma hakkamise koht. See filmiti tagantjärgi – nähes, et karakter kipub lapidaarseks minema,” on veidi kriitikat Raudamil siiski meeles.
„Horma Imbi ümber oli kimbukesena teisi karaktereid, kes seda ühetaolisust vähendasid, Sulev Luik näiteks. Tema meeldis mulle küll väga.”
Filmi žanrit hästi iseloomustava termini leidis Raudam aga hiljaaegu internetist. „Olen näinud, et netis nimetatakse seda filmi wry comedy, kibe komöödia. Alguses imestasin, aga nüüd mõtlen, et äkki see ongi nii.”
Film „Inimene, keda polnud” (1989) on koos Eesti Päevalehega müügil selle nädala lõpuni.
