Iga turvaalasse sisenev auto nuhitakse politseikoerte ja detektoritega põhjalikult läbi ning iga auto alla lükatakse ka peegel, millega kontrollida, ega sõiduki all pommi või mõnd muud kutsumata külalist pole. Aeg-ajalt jooksevad kaelakaartide vihisedes närviliselt mööda kaamerate ja fotoaparaatidega "relvastatud" ajakirjanikud, kelle jaoks säravate staaride jäädvustamine toob lauale nende mitte nii särava igapäevase leiva. "Sa seda nägid, milline jube soeng sellel Osbourne'il oli? Uhhhhh!" "Jaa, see tšikk näeb üleüldiselt välja nagu raseeritud põrsas!" on üksnes mõned krõbedamad lausefragmendid, mis kõrvu kostuvad. Antud juhul siis kommenteeriti Kelly Osbourne'i soengut:

Foto: Kelly Osbourne'i Instagram

Kõik need autojuhid, kes viimastel päevadel millegipärast kivi all on elanud ega tea, et Kuldgloobuste gala tõttu on Beverly Hiltoni lähistel liiklus suletud, laiutavad rooli taga istudes vihaselt käsi ning vibutavad keskmisi sõrmi, kui neoonkollaste vestidega liikluskorraldajad neile resoluutselt vastassuuna kätte näitavad. “Ah mine sa ka õige p***”!” röögib üks eriti kuri mees läbi lahtise akna ja paneb kummide vilinal minema. Aeg-ajalt ilmub kusagilt nurga tagant ka mõni uhkes ülikonnas mees, et närviliselt oma telefoni toksides gala suunas tungida. Lühidalt: pole ilmaski varem näinud ühe korraga nii palju ülbe näoga inimesi.

Kuldgloobuste turva

Foto: Anne Sääsk

Filmimaailma ühe olulisema tippsündmuse toimumise koht on kõige välimisest turvasõõrist umbes 300 meetri kaugusel ja sinisilmse küsimuse peale, kas siit läbi ka tohiks ehk minna, hakkab rastapatsidega veidi karupoja moodi tumedanahaline turvamees kuuldes, et akrediteeringut pole, muhedalt naerma. “Come on, you gotta show me at least something to get through here. You’re a lifetime too late! And don’t stand there looking so cute like you wanna impress me.” (“No kuule, sa pead mulle vähemalt midagi näitama, et siit edasi saada. Oled ulmeliselt hilinenud! Ja ära seisa siin nüüd sellise näoga, nagu tahaksid oma armsa näolapiga mulle muljet avaldada.” toim.).

Foto: Anne Sääsk

Pole midagi teha, tuleb kas lendama õppida või alluda kõrgemale käsule. Pöörame ohates otsa ringi ja seame sammud hoopis Hollywoodi bulvari poole, kus kõik need staarid, kes alles oma kleite hoolikalt selga sätivad, hoopis viisnurkadena tänavasillutisse jäädvustatud on. Kohalikelt muljeid uurides selgubki see ammu teada tõsiasi, et ameeriklased (ja eriti need, kes elavad Los Angeleses), on kõmuuudiste järele hullud ning elavad ja hingavad meelelahutusmaailma rütmis. “See on neile nagu uimasti, see on veri, mis soontes voolab,” iseloomustab tänavanurgal karikatuure kritseldav noormees, kes ise elanud siin vaid aasta ning tulnud Texasest suurlinna õnne otsima. “Oi, siin näeb kuulsusi iga nurga peal,” sädistavad kaks tumedanahalist ja lopsakate kehavormidega neidu, kes on riides nii nagu teeniksid nad elatist maailma vanimat ametit pidades. “Kui ma Johnny Deppi kusagil näen, siis võtan ta endaga koju kaasa. Vahet pole, kas ta tahab või mitte!” kuulutab üks neist. Vaene Johnny! Nüüd me mõistame, milleks kõik need turvameetmed. Tal oleks hädasti ühte Transformerit vaja.

Foto: Anne Sääsk

Meie filmimeestele Ivo Feltile ja Lembit Ulfsakile kahjuks kuldset mandariini ei kingita, aga see ei takista inimesi teadmast, kus me asume. Päris mitu vastutulijat oskavad lausa ise ära nimetada, et üks Eesti film parima välisfilmi kategoorias kandideerib. Pealkirja ei tea muidugi keegi, ent kedagi ei tundu ülemäära üllatavat, kui üks neiu neile tänaval diktofoni nina ette lükkab. Üleüldse ei üllata neid miski, sest miks peakski inimesed, kellel telefon kuulsust kohates välgukiirusel pildi klõpsamiseks taskust väljub, ootamatusi kartma. Üks preili väidab meile suisa, et teda on korduvalt Grammyde tseremooniale kutsutud, aga ta pole lihtsalt viitsinud minna. Hurjutame teda valetamise eest. Niimoodi küll tähtede alleel ei käituta.

Foto: Anne Sääsk

Ausaid inimesi kohtab aga ka, eriti neid, kes kui ühest suust kinnitavad, et nii Kuldsete gloobuste kui Oscari tseremoonia on asendamatud suursündmused, mida kogu perega telerist jälgida ning kommenteerida, mis kellelegi seljas on. Täpselt nagu meie vabariigi aastapäev, ainult selle vahega, et Hollywoodis osatakse ka päriselt ilusti riidesse panna. “Ma ei suuda oodata ära, mida kannab Jennifer Aniston. Ta on alati nii ilus. Samuti Jennifer Lopez. Ja Kate Hudsonil on nii imeilus taguots. Katherine Heigl on liiga paks, aga Angelina Jolie näeb välja nagu skelett,” vuristab üks vanem daam. “Teate, ma peangi nüüd ruttu koju minema, show hakkab varsti pihta,” lausub ta ning ongi läinud. Juba paar päeva sadanud vihm hakkab järele andma ning õhtu muutub soojaks ja sumedaks. Just täpselt selleks ajaks kui staarid on oma õhukeste kleidikestega selle tilkuva varju alt läbi jõudnud pugeda. 

Foto: Golden Globes Instagram

Eelpool mainitud prouast õppust võttes palume luba ühes Hollywoodi bulvari pubis telerit klõpsida ning avaneb tragikoomiline vaatepilt, kus kõik erinevad telekanalid püüavad üksteise võidu kõige värskemat kraami edastada. Mõjusaimalt saavad ülekandega hakkama E! eetris juba aastaid ilma teinud Ryan Seacrest ja Giuliana Rancic, kes oma suurepärase välimusega kumbki ei jää kübetki alla kõigile staaridele. Ja kui näiteks suurepärases vormis ning supersale näitlejatar Rosamund Pike tunnistab intervjuus, et tõi kõigest 5 nädalat tagasi ilmale lapse, jõuabki päriselt teadvusse kohale — tõesti, me oleme LA-s, kus kõik keerleb ümber väljanägemise. 

Kuid tuleb samas tunnistada, et ega kusagil mujal kui Beverly Hillsis ei ole tänavapildist aru saada, et toimuks midagi väga olulist. LA rütm on hullumeelne. See linn pole nõrganärvilistele.

Foto: Anne Sääsk

Publiku toimetaja veedab filmimaailma pealinnas 3 päeva ning jagab muljeid jooksvalt. Hoia silm peal!