Poemüüjana töötav Lilia jäi kolm aastat tagasi ilma oma pojast. Suures leinas tundis naine ühtäkki vastupandamatut tungi klaverit mängida ning nägi unenäos klaverit. "Ühel hetkel tundsin, et lihtsalt pean mängima ja kuskilt tuli viis pähe, siis sõnad," meenutas ta Publikule. Et ühelgi tuttaval kodus klaverit ei olnud, palus Lilia tütrel hakata otsima võimalust kuskil klaverit kasutada ning nii jõudis endas ühtäkki muusika tegemise tungi avastanud naine otsapidi Tallinna Rahvusraamatukokku, kus ta nüüd nädalas paar korda tunnikaupa harjutamas ja laule loomas käib.

Huvitavaks teeb kogu loo tõik, et Lilia enda sõnul kunagi muusikaga eriti tegelenud ei ole ega tunne nootigi. Kui välja arvata üks episood tema elust, kus ta 30 aastat tagasi haiglas viibides oma palatikaaslaselt ajaviiteks mõned klaveritunnid sai.

Aastateks unarusse jäänud klaverimäng ärkas aga naise klaveri taha istudes ootamatult ellu ning tuli välja, et kunagi kätte õpitud valsid tulid kui tellitult välja ning nõudsid lisa. Nüüd on muusika loomine Lilia jaoks igapäevane asi: "Vahest hommikul ärkan üles, viis on peas ja salvestan selle telefoni üles," rääkis ta. Samasuguseid inspiratsioonihetki on tema elus pidevalt ning iga viimse kui viisijupi lindistab ta üles. "Kui juba viieks minutiks lased lahti, siis kaob jupp peast," kinnitab ta, et kõige kindlam on ideed kiiresti talletada, et neist mitte ilma jääda. Inspiratsiooni saab ta inimestest ning isegi telesaadetest: "Eile vaatasin saadet "Suletud uste taga" ja see oli nii kurb, et tegin sellele viisi," sõnas ta. Inspiratsioonist oli ta varem kuulnud, kuid kuna ta varem loominguga tegelenud ei olnud, ei teadnud ta, mis tunne see on. "Lugesin, et heliloojad ja luuletajad viivad ennast inspiratsiooni tekkimiseks tihtipeale sügavale masendusse, et siis tulevad mõtted. Kui mina olin sügavas leinas, siis ilmselt lõi see ka minus välja," sõnas ta.

Sama arvasid ka selgeltnägijad, kelle arvates on inspiratsioon muusika loomiseks justkui kingitus kadunud pojalt, et emal oleks rõõmsam elu.

"Nii hea tunne on. Kõik on nii ilus!" kirjeldab ta, millist tunnet muusika loomine temas tekitab. Oma uue hobi osas on ta jätkuvalt tagasihoidlik ning ütleb, et peale pere keegi tema laululoomest ja klaverimängust enne saadet eriti ei teadnud. Pere keskel Lilia ennast aga tagasi ei hoia ning naljatab, kuidas tütar jääb tema lõputut harjutamist telefoni teel kuulates magama. Et kodus klaverit ei ole, asendab ta pillimängu koduseinte vahel laulmisega. "Avastasin, et suudan väga kõrgelt laulda, lausa nagu ooperit!" ütleb ta, kuid nendib, et seda ta siiski väga palju ei katseta, sest "mida muidu naabrid veel arvavad".

Muusika loomine tundub talle nüüd väga loomulik. "Ma ei tea, täitsa huvitav kohe. Vahel mõtlen, et see on nii loomulik. Minu meelest peaks siis ju kõik oskama," ei suuda ta enda ootamatu ande avaldumist ära imestada.

Kokku on Lilia tänaseks loonud ligi 40 lugu, neist pooled on luuletustel põhinevad laulud ning pooled nii sõnas kui ka viisis täielikult tema looming. Peatselt on tal plaan laulud tütarde jaoks magnetofonile lindistada, kuid esinema ta ei kipu. "Ise teen, olen ja kuulan," ütleb ta.

Oma klaverit tal veel siiski ei ole ning nii käib ta tänaseni usinalt Rahvusraamatukogus harjutamas. "Jah, aga kui palju see maksab!?" õhkab ta naerdes, väikese igatsusnoodiga. Küll aga sõnab ta, et tütardel on olnud mõttes talle pill siiski kinkida.