Mart Sander kaitseb vaimulike põlu alla sattunud HÕFFi: õudusfilm on viimane kristlik kunstiliik!

 (33)

"The Lesbian Vampire Killers"
"The Lesbian Vampire Killers"foto: kaader filmist

Mart Sander astub välja aprilli viimastel päevadel Haapsalus toimuva õudus- ja fantaasiafilmide festivali kaitseks, millest kohalikud pastorid ühiselt vabaneda on otsustanud.

Olen elus mitmel korral pidanud sule haarama, et kaitsta kirikut põhjendamatute ja rumalate rünnakute vastu. Reeglina on ründajateks need, kes ise kunagi kirikusse sattunud ei ole. Umbes nagu ooperivihkajad, kes tegelikult mitte ühtegi ooperit vaadata pole viitsinud. Nad kujutavad ikka ette, et ooper – see on sarvilise kiivri ja odaga ülekaaluline naine, kes kriiskab kümme tundi Wagnerit. Nagu kirik on ateisti silmis ikka nokastanud papp ja paar palveid pobisevat mutikest.

Nüüd aga pean kurbusega tõstma sule, et suunata see nende kirikuisade vastu, kellel on ilmselgelt moodustunud väga vale pilt nii õudusfilmist kui žanrist, kui ka Eesti ühest sõbralikumast kultuurifestivalist – Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalist. Ma teen seda inimesena, kes pole 11 aasta jooksul vahele jätnud mitte ühtegi filmi mitte ühelgi HÕFFil ning sel aastal ka filmitegijana, kelle esimene täispikk mängufilm – õudusfilm – saab HÕFFil oma esilinastuse. Õudusfilm, kus ei ole tilkagi verd ega ühtegi vägisõna.

Aga ma ei argumenteeri emotsioonidega, vaid statistikaga. Õudusfilm on ainult aasta noorem, kui kinokunst üldse – esimene õudukas „Saatana loss“ jõudis vaatajateni juba aastal 1896. Debatt, kas rahva hirmutamine raha eest on ikka eetiline, ei võtnud kunagi õiged tuure üles ning vaibus enne I Maailmasõda, kui sellised meistriteosed nagu „Üliõpilane Prahast“ olid näidanud õudusfilmi kunstiküpse žanrina. Järgnev I Maailmasõda omakorda tõestas, et ükskõik kui õudne õudusfilm ka on – elu on tuhat korda jäledam.

Seotud lood:

Elu ja õudusfilmi vahel on tõesti üks suur erinevus: õudusfilmis võidab hea alati kurja. Õudusfilm on mõistujutt, kus paha saab paraja palga – hea aga heaga tasutakse. Selleks „pahaks“ on õudusfilmis sageli seesama tegelane, kellest me väljaspool kirikut väga harva kuuleme: Saatan, põrguvürst, deemonid. Tema võitjaks aga ristimärk, ingel, rikkumata puhas armastus. Sellest aspektist vaadates on õudusfilm viimane kristlikke väärtusi esindav kunstiliik. Muusika (vähemalt enamus sellest, mida tänapäeval muusikana turustatakse), maalikunst ja kirjandus – kõik kunagi eranditult Jumala teenimiseks mõeldud meediumid – on sellest ammu loobunud. Õudusfilm aga ei vea meid alt. Ta paneb meid nägema asju, millest materialistlik maailm meelsamini vaikib; paneb meid küsima, mida teeksime ise olukorras, kus seisame silmitsi millegagi, mida teadus seletamast ja meie kaine mõistus vastu võtmast keelduvad.

Muide, ka vaimulik kunst (vähemal määral muusika) on õuduse mõju alati ära kasutanud. Pruugib avada traditsiooniliste Gustave Doré illustratsioonidega piibel – ja meile vaatavad vastu õõvastavalt võimsad apokalüptilised stseenid, tohutud massimõrvad, lastetapmised, sadistlikud pildid põrgust, hukkamised ja ilmutused, mis panevad vere soontes tarduma. Ei ole saladus, et õudusfilmitegijad on alati visuaalse võimsuse otsinguil Doré illustratsioonidest inspiratsiooni ammutanud.

Keskmisele noorele, kes pole kunagi huvitunud kirikust, hea ja kurja vahelisest võitlusest ega teispoolsusest, on õudusfilm sageli ainus pilguheit mittemateriaalse maailma saladustesse. Eelmise HÕFFi ajal käisin ühe festivalikülastajaga Haapsalu kirikus: pärast filmiklassikasse kuuluva „Alucarda“ nägemist tekkis tal huvi ka „päris“ kirikus käia. Üksi ta ei julgenud minna: see oli tema esimene külastus pühakotta. Aga võib-olla ei jäänud see viimaseks.

Arvan, et austatud koguduste esindajad näevad tonti (vabandage väike nali) seal, kus seda pole. HÕFFil pole kindlasti seda tonti, mida kristlased kartma peaksid. Meie ametlik kinolevi on täis „verelaskmisfilme“, kus lendavad soolikad ja jäsemed ning milles pole eriti mingit mõtet. Need filmid on valdavalt komöödiad, mis panevad meid kihistama, kui keegi kummist siseelundit nähes kiljatab. HÕFF keskendub pigem intelligentsele, mõtlema panevale psühholoogilisele õudusfilmile, ehkki uut toodangut näeb mitmest õuduse alažanrist. Alati on esindatud ka filmiklassika (retrospektiiv ning elutööpreemia) – sel aastal näevad vaatajad muu hulgas näiteks Elen Klimovi 1985. aastal valminud Nõukogude üht parimat (ja vägivaldseimat) sõjafilmi „Mine ja vaata“. Igal aastal on rahvast tulvil pühapäevased koguperefilmid. Öelda, et HÕFF propageerib vägivalda on sama, kui öelda et kirik propageerib joomist, sest armulauakarikas on vein: see on asja kas sihilikult või tahtmatult valesti märkamine ja tõlgendamine.

Muusikuna – ja Cyrillus Kreegi suure austajana, kelle vaimulikke rahvaviise ma pea igal pühapäeval kirikukooris laulan – olen muidugi igati poolt, et Haapsalu muusikakool saaks oma õpilastele pakkuda parimat, mida raha võimaldab. Kuid soovitada selle teostamiseks ühe Eesti rahvusvaheliselt mainekama festivali boikoteerimist, ei ole õige. HÕFF on Eesti tuntuima kummituse, Valge Daami kodulinnas leidnud oma pesa ning tagab loodetavasti ka tulevikus Eesti žanrifilmipealinnale tuhandeid ja tuhandeid uusi külalisi ja sõpru.

XII HÕFFil esilinastub Mart Sanderi debüütmängufilm "Juhuslik nimetaja" – minimalistlik õudusfilm, mis baseerub tema samanimelisel auhinnatud näidendil:

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare