LOE: Arvustus lahkunud filmikriitik Andres Laasiku sulest: "Keskea rõõmud" stsenaarium oleks aktuaalne ka praegu, kus kõik maailmalõppu ootavad
Viis väärt näitlejate mängitud tegelast asuvad Tallinnast mööda maanteed Lõuna-Eesti poole teele, et leida lahendus neid pealinnas tabanud spliinile. Kakskümmend aastat pärast „Keskea rõõmude” valmimist asub samale puhastust otsivale teekonnale Jan Uuspõld üksi. Aga need kaks teekonnafilmi on väga sarnased nii oma ajastu jäädvustamise kui ka ülesehituse poolest.
Teisalt sarnaneb film Kaljo Kiisa „Maaletulekuga”, kuna mõlemad näitasid kaadris klantspilti täpselt väljatimmitud ja poleeritud Nõukogude Eestist. Välja pidi paistma pindmine heaolu, mitte viletsus. Ka tegelaste sisekonfliktid polnud oma sisu poolest ühiskondlikult valusad. Ent mõlema filmi vahel on ajaline distants ja kaheksakümnendate teise poole vabamad ühiskonnaolud kajastuvad filmis nii, et midagi väga võltsi pole ei filmis kujutatud inimestes ega neid ümbritsevas materiaalses tegelikkuses. Elu- ja kunstitõde on teoses täitsa olemas. Selline ta oligi see Eesti NSV enne seda, kui veidi hiljem sinimustvalge lipuga lehvitama hakati.
Otsitakse imearsti
Valentin Kuigi stsenaarium oleks aktuaalne ka praegu, eriti nüüd, kus kõik maailmalõppu ootavad. Nimelt suunduvad viis reisile läinud peategelast imearst Niguli juurde, kes Võrumaal elades hädavajajaid vastu võtab ja nende murele rohtu leiab. Eriti on igasugu uskumuste küüsis reisiseltskonna naised, Pille (Maria Klenskaja) ja Helena (Kaie Mihkelson). Arutatakse tolleaegsete algeliste arvutite abil loodud igasuguseid graafikuid, kus inimese seisundid on kõrg- ja madalseisus.
Valentin Kuigi loo keskmes on püüdlus tundmatu parema tuleviku poole, selles on uskumist ja mitteuskumist. Tegemist on tugeva vaimse voolusega, mis kisub endaga kaasa isegi osava sahkerdaja Tõnu (Tõnu Kark), kellel on justkui olemas kõik, mis rahuloluks vaja. Tõnu rolli olevat Valentin Kuik kirjutatud just nimelt Tõnu Kargile.
„Keskea rõõmud” on teekonnafilm, kus on pidev liikumine, siin on teekonna algus ja lõpp ja rohked peatused, mis on üles ehitatud sel viisil, et liikumise tunne ja tunnetus kuhugi ei kao. Filmi ülesehitus on kaval ka selle poolest, et film algab küsimärgiga: kohe algul ei selgu, kuhu ja milleks sõidetakse. Inimeste hädad ja sisemine draama kooruvad järjest lahti sõidu jooksul. Pinge kasvab ja kasvab, kuni ta leiab finaalis omapärase puändiga vaimuka lõpplahenduse. Filmis on suhe üleloomulikesse nähtustesse kenasti paigas.
Filmi käimalükkamine läks halvasti, kuna filmi lavastama pidanud stsenaariumi autor Valentin Kuik oli sunnitud loobuma. Film aga oli juba tootmises, eeltööd olid tehtud, näitlejad valitud. Lembit Ulfsak sai filmi lavastajaks tänu juhusele ja lõppude lõpuks võib seda juhust õnnelikuks pidada. Kõik viis peategelast on tasakaalustatud mõnusas ansamblis, mängides ühtses võtmes, kus kerge dramaatika on vürtsitatud koomikaga. „Keskea rõõmud” on film, mille tegijad mäletavad võtteid kerge ja mõnusana. See mõnusus on tajutav ka filmis endas.
Näitlejatööd on laitmatud, kui mitte arvestada filmi vaatamisel tekkivat küsimust, millise peategelase käekäigule tahaksid filmi autorid vaataja kaasa elama panna. Kas see on Ulfsaki mängitud võrkpallitreener Hubert, kes on oma napsivõtmise hädast selleks korraks üle saanud ja otsib inimlikku kontakti oma hoolitseva naise Silvaga (Ülle Kaljuste)? Potentsiaal saada samastumise objektiks on Huberti rollis täiesti olemas. Kuid Hubert kaob filmi mõnusasse kergesse hoogsusesse oma sisemise dramatismiga ära ja seda ei õnnestu täielikult välja mängida. Äkki oleks filmi dramaatilisus pidanud kraad kangem olema? Stsenarist Kuik ei ole oma stsenaariumi realiseerumisega täiesti rahul. Ehk on Huberti draama see, mis sealt puudu on.
Ulfsaki lavastajadebüüt on õnnestunud ja kindlasti oli tal tollase hästitöötava Tallinnfilmi masinavärgis palju abimehi. „Keskea rõõmudel” on tähelepanuväärselt hea helirida, mis sisaldab autosõidukaadritega hästi sobivat Tõnu Aare muusikat.
