Lauri-Kare Laos lapsepõlveunistustest: polaaruurijaks ja presidendiks ma ei saanud. Enam ei taha ka!
“Panna mind lampi peaossa... Muidugi oli närv sees, et kas saan hakkama ja kuidas välja tuleb. Piinlikkust ei pidanud tundma, silmi maha ei pidanud lööma," räägib Laos avaosa nägemise järel muiates ja rahulolevalt, pingelangusest ohates.
Äratundmismomente on tema sõnul sarjas ka: "Kõike on läbi tehtud. 40 aasta piiri pole ise küll ületanud, aga eelneva mõnekümne jooksul on kõike ette tulnud."
Sarjas viivad poisid ellu kunagi ette kirjutatud ülesandeid, aga kas on tal ka endal midagi teostamata jäänud? "Polaaruurijaks ja presidendiks pole saanud," mõtiskleb ta muie suul. Kui sõnan, et jõuaks ju veel, siis tuleb konkreetne vastus: "Enam ei taha ka. See on tänamatu amet ja kahjuks sellisel kujul pole võimalik ühelgi presidendil muuta Eestit selliseks, nagu mina seda 12-aastaselt nägin. Aga see polegi presidendi teha, vaid iga inimese oma rida."
Kui viime jutu avaosas nähtud kättemaksule, siis Kare-Laos kaua ei mõtle: "Kui tahad otsa vaadata tõeliselt rõõmsale ja õnnelikule inimesele, vaata mulle otsa. Ma olen kõik eelnevad etapid läbi käinud ja see hetk, kus inimene praegu viibib on parim. Ei mingit kättemaksu kellelegi. Milleks? Endale keerad vaid s***a!"
Mis on aga kaks asja, millele võiks televaataja mõelda sarja vaadates? "Kõik reklaamivad seda kui komöödiat, aga parim komöödia on tragöödia. Ülitõsiselt mängitud tragöödia. See hetk, milles need inimesed on, on nii reaalne ja valus. See puudutab mitte kõiki, aga väga paljusid, kes elavad, märkamata, milles nad elavad. Ehk võtab nii mõnelgi mõlema, mis seisus inimene ise on, olenemata, kas on mees või naine," loodab ta.
