Lasnamäe pätipoisist usumeheks! Allan Kroll: inimene, kes on visatud ühiskonna prügikasti, võib varem või hiljem olla naaber või lähedane
Selle nädala jutusaates "Evelin" lahati usuteemasid. Sel puhul oli oma lugu rääkimas ka Tallinna Vangla kaplan Allan Kroll, kes tõdes, et ka Lasnamäe pätist võib õigel hetkel abi saanuna hea kodanik saada.
Kroll teeb vabatahtlikuna tööd arestimajades ja vanglas, aidates vangidel uuesti lootust leida. Mehe enda tee religioonini ei kulgenud sugugi kiirelt ega valutult. Praegune kaplan tunnistas, et ta võitles pikki aastaid usu vastu ning ei tundud Jumala lähedust kusagil.
"Minu keemiaõpetaja ennustas mulle tulevikku ja ütles, et see poiss lõpetab vangis või võllas, selles mõttes oli see lausa prohvetlik," naeris Allan.
Kroll oli noorena küllatki pättusi täis tegelane ning käis osana kambast nii laamendamas kui pani toime pisivargusi. Allani maailm muutus aga ajateenistuses, mil ta kohtus 19-aastasena väekaaslasega, kelle elu suureks osaks oli usk. Sõber ei sundinud Allanile usku peale, ent vastas alati tema küsimustele, kui neid tekkis.
Jumalat kohtas Allan esmakordselt kirikus: "Pastori jutlusest ei mäleta mitte ühte silpi, aga seda mäletan, et kui ta lõpus palvetas, siis mul oli tunne nagu keegi oleks mind vooluvõrku ühendanud, elekter käis läbi!"
Hoolimata juba nii mõnestki palvetamiskorrast ja kirikuskäigust pöördus Allan siiski halvale teele. Ühel õhtul kavatses ta sõjaväest varvast lasta ning oli isegi tsiviilriided metsa peitnud. Plaan oli minna sõbraga Piritale turiste röövima, ent kuri kavatsus sai kiire lõpu: ainsad liikuvad objektid väljapool sõjaväe territooriumi olid politseiautod.
Ühel hetkel sai praegune kaplan aru, et ta peab otsustama järgmise tähtsa käigu oma eluteel – kas jätkata nii kuis varem või midagi olulist muuta.
Kroll proovis pärast kristlusega tõsisemalt tegelema hakkamist ka oma sõpru kristlusesse sundida. Lasnamäe pandest istuvad aga siiski kolm sõpra vanglatrellide taga.
Nüüd töötab Allan vangidega Tallinna kinnipidamisasutuses ning aitab neid erinevate hingehädadega ja süstib neisse lootust läbi Jumala. "Ma vaatan sellest perspektiivist, et inimene, kes on visatud ühiskonna prügikasti, võib varem või hiljem olla naaber või lähedane," sõnas ta ja lisas, et inimesi puurikoertena koheldes ei tule vanglast normaalseid kodanikke välja. "See mida mina teen, võib ära hoida selle, et kellegi vanaemal ei lööda rusikaga vastu pead pensionipäeval ja ei võeta raha ära ja võib-olla keegi jääb ära vägistamata ja paljaks röövimata."
