Millal viimati enda filme vaatasite ja millise tundega?

Filmidest, kus osalesin, nägin viimati „Metsluiki“. Vaatan neid pigem pilguga millelegi, mis on juba olnud, nagu kunagisi fotosid vaadates.

Rääkige mõnest eredamast seigast filmi "Inimene, keda polnud" võtetelt.

„Inimene, keda polnud“ filmis oli heas mõttes päris kirju meeskond – väga hea meel on, et õnnestus näha hetkega sündivaid suurepäraseid rolli minekuid sellistelt näitlejatelt nagu Sulev Luik, Jüri Krjukov, Anne Reemann, Andres Lepik, Tõnu Raadik, Tõnu Kilgas jpt. Ma arvan, elamuse mõttes oli see vaatlejana tohutult toitev – mitte niivõrd mulle endale realiseerimiseks vaid olla tunnistajaks inimese tõelise kutsumuse kontrastsele avaldumisele. Millegipärast on kõige eredamalt meeles stseenid, kus Sulev Luik tolmusel, inimesi tihedalt täisoleval võtteplatsil Tallinnfilmi võttepaviljonis marodööriks kehastus - selline hetkekeskkonnast väljalülitamise võime ja keskendumine täielikult teisele, enda kujutluses tekkivale maailmale!

Kas kahetsete, et Teist ei saanud näitlejat või ohkate pigem kergendunult?

Eks me kõik oleme lapsepõlves ühtteist teinud – kes jalgpalli trennis käinud, kes kunstiga tegelenud jne. Paljude inimeste, kes ei tööta professionaalsete näitlejatena, filmides osalemist tulekski sellisena võtta – kas just harrastusena aga pigem toreda katsetusena, millise võimaluse elu sülle tõi. Sellised vahelduvad ettevõtmised rikastavad elu; see, mida sellisest kogemusest võtta ja kuidas ning kas see edasist mõjutab – oleneb ka enda eluvaadetest ja –nägemusest sel hetkel. Oluline on üles leida oma „soon“.

Kui mõelda sellele, mille kõigega inimene elu jooksul kokku puutub, siis praeguseks hetkeks saan tõdeda, et see oli väga huvitav ajajärk, kuid on ilmselt suundi, mis mind rohkem paeluvad ja kus suudan ehk ka rohkem anda.