"Ausalt öeldes on see üllatus muidugi. Mina ju ei tea, mida produtsendid nende filmidega ette võtavad. See peab olema Ivo Felti töö, kes ju "Mandariinegi" oskas hästi promoda. Või soomlaste, kurat seda teab," tunnustab Toompere esmajoones filmi produtsente. "Allfilmi ("Vehkleja" üks tootjatest - toim.) pidu on tulemas ülehomme, siis ma saan kohe neil nööbist kinni võtta," rõõmustab ta heade uudiste üle.

"Iseenesest on naljakas, selles mõttes, et ta on natuke naiivsevõitu film. See lõpuosa ja kõik. Aga noh, inimestele muinasjutud meeldivad. Ja ega ikka ühe korraliku kaabakata positiivset filmi ei tee, seega olen enda rolli üle kuidagi uhke," märgib ta muheledes.

"See teema iseenesest, et võim ahistab inimest, kes tuleb postiivse plaaniga, on kõik nii läbi käidud ja räägitud. Lisaks see ajastu... Ma ei kujuta ette, mis nende inimeste peades liigub (kes nominatsioonide üle otsustavad - toim.)," märgib ta filmi võimalikku edu valemit analüüsides. "Emotsiooni see film tekitab, see on selge. Järelikult ongi ebaoluline, millest räägitakse, peaasi, et tunne oleks. Maailmas tehakse ju nii palju selliseid, aga jah, mulle see muinasjutufilm meeldib," tõdeb ta.

Kuna võtteperiood on juba pikalt seljataga, siis pole näitleja filmi peale viimasel ajal enam süvitsi mõelnud, välja arvatud just hiljuti, mil "Vehkleja" PÖFFil Tridensi programmi parimaks Eesti filmiks kuulutati. "Siis ma tegelesin selle teemaga selles valguses, et miks mind peole ei kutsutud. Mõtlesin, et kas ei tahetud negatiivset tegelast kutsuda," naljatab ta.

Hollywoodi-unistust Toomperel enda sõnul kunagi olnud ei ole: "See on olnud täiesti kõrvaline teema minu jaoks. See kõik on põhimõtteliselt võimatu meie inimestele. Lõppkokkuvõttes, mis seal siis on - samasugused inimesed nagu meie."

Eesti poolt Kuldgloobustele esitatud filmi "1944" kohta, mis sedapuhku nominatsiooni ei saanud, Toompere kiidab, ent ei oska seda "Vehklejaga" Kuldgloobuste edu mõttes võrrelda. "Käisin seda vaatamas, oli korraliku sisuga sõjafilm, mis räägib ikkagi nendest asjadest, mis meile olulised on. Probleem on selles, et mina eestlasena seda teist korda vaadata ei tahaks, liiga valus teema. Filmimaailma reas on ta selline stereotüüpfilm, aga hästi tehtud. Neid originaalseid asju ongi keeruline teha, et oleks inimestele vaadatavad," sõnab ta ning märgib, et tegelikult on iga eestlase ja Eesti filmi sattumine sellisesse suurde konkurentsi lõppkokkuvõttes ikkagi juhuslik.