1) Selline ma olla küll ei taha!
Ago Andersoni kehastatav Mike'i roll vananevast alkoholilembesest tsiklimehest, paneb juba kolmandal minutil sarja alguses mõtlema, et selline ma küll olla samas vanuses ei soovi, ka poolt sellest mitte. Ning ka teiste kolme mehe igapäevaelu tundub liigagi hirmutav, igavalt tühi ja vaevaline, et kunagi aastaid hiljem ennast sellisena kujutleda.

2) Lapsed mõistavad enam, kui me uskuda soovime
Stseen, kus poeg isa ja ema vahelist olukorda sõnatult loeb ning midagi küsimata taas raamatusse nina pistab, on ühtaegu nii kurb ja teisalt nii sügav, sest polnud vaja sõnu, sosistamist ega üldse miskit, mõistmaks, et peres on probleemid, olgugi, et vanemate arust hästi varjatud probleemid.

3) Kunagi pole hilja raulolu tunda!
Muie, mis saabub iga mehe näole hommikul, kui neil meenub eelmisel õhtul kordasaadetu, on hindamatu. Sellist rahulolu ja saavutustunnet ei paku ainult palgatõus ja naabrist suurem teler/auto/maja, vaid ka pisiasjad, mis sest, et lapsikud. Neid hetki tuleb hinnata, sest just need panevad elusana tundma!

Vaata kindlasti sarja "Keskea rõõmud" reedel ja anna teada, millele see sind mõtlema pani! Seni aga naudi kaadreid sarja tutvustusürituselt!