Filmi "Viimane tango Pariisis" operaator: Maria Schneider teadis väga hästi, mis vägistamisstseenis juhtuma hakkab
Oscariga pärjatud filmioperaator Vittorio Storaro, kes kurikuulsa stseeni ajal ka ise võtteplatsil viibis, süüdistab meediat aga laimu levitamises. Aastal 2013 antud intervjuus olevat režissöör tunnistanud, et mängisid meespeaosalise Marlon Brandoga noore näitlejatari seljataga kokku, et vägistamisstseen tuleb, kuigi seda käsikirjas polnud. Storaro lükkab väljaande The Hollywood Reporter veergudel selle jutu ümber: "Ma olin seal. Me tegime filmi. Sa ei tee sellist asja päriselt. Ma olin seal kahe kaameraga ning midagi ei juhtunud...Keegi ei vägistanud kedagi."
Eile tuli Bertoluccio lagedale samasuguse avaldusega, öeldes, et ainult või kasutamine libestina oli improviseeritud ning vägistamisstseen ja vägivald olid juba ammu käsikirjas olemas.
"Ilmselt tundis Bernardo, et ei seletanud Mariale seda piisavalt põhjalikult ning seetõttu tundis ta end veidi süüdi, kuid muud selles loos pole," lisas Storaro. "Bernardo ütles, et tahaks Maria ees vabandada, sest arutas stseeni vaid Brandoga. Sel võttel ei juhtunud mitte midagi. Maria teadis väga hästi, mida ta teeb. Ta teadis, mis igas stseenis juhtuma hakkab. Ta oli näitleja ning tal polnud sellega mingeid probleeme. See oli kõigest töö ja ei midagi muud."
Schneider, kes suri 2011. aastal, mäletas asja aga teisiti: "Seda stseeni polnud filmi käsikirjas. Tõde on see, et see oli Brando idee. Nad rääkisid mulle, mis saama hakkab, alles võtteplatsil ja olin väga vihane. Oleksin pidanud helistama oma agendile või advokaadile, sest näitlejat ei saa sundida tegema midagi, mida pole käsikirjas. Siis ma ei teadnud seda. Marlon ütles mulle: "Maria, ära muretse, see on kõigest film." Kuid stseeni ajal, kuigi vägistamine ei toimunud päriselt, nutsin päris pisaraid. Tundsin end väga alandatuna ja kui aus olla, siis ka vägistatuna nii Brando kui ka Bertolucci poolt. Pärast stseeni ei lohutanud mind keegi ega palunud vabandust. Õnneks tegime stseeni vaid ühe korra," pihtis ta.
Vittorio Storaro kirjeldas "Viimase tango Pariisis" võtteid kui fantastilist perioodi, väites, et "nagu kõigil teistel seal imelises atmosfääris, oli ka Marial kahju, et see kõik läbi saab".
