Endas paravõimed avastanud Astrid: julgege unistada, aga olge ettevaatlikud - unelmad lähevad täide!
Publik tabas täna enne saate eetrissejõudmist Astridi telefonitsi otse igapäevaste toimetuste keskelt - täpsemalt autoroolist. Rõõmsameelne ja südikas naine ei kõlanud hoolimata teistest sissetulevatest telefonikõnedest ja liiklusummikust aga sugugi häiritult, vaid rääkis rõõmsalt ja muretult naljatades, kuidas saates osalemine tema elu muutis ja milliseks see pärast saates osalemist on kujunenud.
Lapsi kasvatav ja psühholoogilise nõustajana töötav 43-aastane Astrid rääkis, et otsustas saates osaleda, kuna arvas, et see just veel avanemata võimetega inimestega tegelema hakkab. "Reklaam oli selline, et mina arvasin, et otsitakse minusuguseid segaseid. Ja segasemat inimest kui mina ma kohanud ei ole. Minuga juhtub kogu aeg imelikke asju," meenutas ta naerdes. Enne saatesse minekut võttis ta oma tunnetamisi kergelt ja lõbusalt, kuid ühelt hetkel läks asi tõsiseks - naine kuulis kummitust. "Siis kadus lõbu ära, aga nüüd teeb juba ka see nalja," rääkis ta.
Meie kõnet katkestab sissetulev telefonikõne, millele Astrid vastab, kuid kiiresti lõpetab ja pärast intervjuud tagasi lubab helistada. "Minu töö käib 24 tundi ööpäevas," selgitab Astrid, kes töötab psühholoogilise nõustajana. Pooleldi naljaga esitatud küsimusele, kas ta seda kõnet ka ette tundis, vastas Astrid rõõmsalt: "Seda klienti tunnen ma kogu aeg ette!"
Asudes uuesti saatest rääkima nendib Astrid, et just tema kummituslugu oli see, mis teda juhendama kutsutud Veet Manoga kohe alguses eriarvamusele viis: "Astusin kohe ämbrisse! Mina ei teadnud sel hetkel, et ta ei usu kummitustesse ja rääkisin talle selle loo kohe alguses ära."
Kummituste osas on Astrid Veet Manoga siiani eriarvamusel: "Mina usun kummitustesse. On olemas vaimud ja teised elud. Kõik see on olemas, mina usun sellesse siiralt."
Edasi läks kahel sensitiivil juba ladusamalt. "Ta ütles, et mul on energiat jube palju, aga see kõik on peas kinni," võttis Astrid selgeltnägija jutu lühidalt kokku. Nagu saateski nähtud, soovitas Veet Mano naisel asuda meditatsiooniga tegelema, et oma energiakanalid lahti saada, mis lähevad umbe sellest, et naine ei oska oma vihaga toime tulla. "Ütles, et mis psühholoog sa oled, kui kanalid on umbes," naljatas Astrid.
Alates saatest osalemisest ongi Astrid püüdnud järkjärgult õpetusi järgida, kuid siiani on progress olnud üpriski visa. Peamiselt tegelebki naine teadlikult oma energiakanalite avamisega. "Püüdsin mediteerida, aga kahjuks ei suuda ma üle kümne minuti meditatsiooniasendis püsida. See on ikka paras raske! Aga ma avastasin, et energiad saab endas liikuma panna ka kogu hingest lauldes või tantsides. Kui hingega laulad, siis tunned, kuidas annad ja võtad energiat üheaegselt."
Üheks soovituseks oli teha igal õhtul vihast vabanemise harjutust, milleks on teki peal käte ja jalgadega rapsimine, mida Mano teadupärast ka oma seminaridel rakendab. "Igal õhtul ei viitsi ju tekki maha laotad. Kui tekib viha kellegi vastu, siis lähen lihtsalt esimese padja või klopitava asja juurde ja peksan ja nutan selle viha endast välja. See aitab! Ei kanna päev otsa endaga kaasas," reedab ta ühe oma nipi.
Mano andis talle ka toitumissoovitusi, mida Astrid aga seni pole samuti rakendanud. "Ta keelas mul tervise pärast suhkru ja jahu ära. Aga mina ja šokolaad! Mina ja saiakesed! Me oleme ju lahutamatud!" hüüdis Astrid naljaga pooleks ahastavalt teisel pool toru. "Ma ei kujuta ette, kas ma kunagi suudan neist loobuda."
Ka lihast käskis Mano tal kolm kuud eemale hoida, mis aga suvise grillihooaja taha jäi. "Talvel teen selle läbi," lubab ta.
Rohkem ei olegi ta enda sõnul Mano nõuannete kohaselt toimunud, alustades omas tempos ja omal moel. "Teen seda teistmoodi kui tema näpunäited. Küsisin tema käest ka, et kas ta pahandab, kui ma ei tee nii, nagu ta käskis. Ta ütles, et "ei, see on sinu elu ja sinu valida."
"Kuna mul ema on sensitiiv ja olen üsna kursis nende sensitiivide värkide ja põhitõdedega, siis tean, et ei tohi seda vägisi suruda ja kiirenda. Kolmanda silma avanemine või mis iganes minuga juhtuma hakkab. Kõik see peab tulema loomulikku rada pidi ja mõistuse piires, sest muidu võib hulluks minna." Pidevalt Eestis seminare pidava Manoga soovib Astrid kunagi veel kohtuda, kuid mitte veel: "Tahan temaga kunagi kokku saada küll, aga alles siis, kui olen midagi saavutanud. Praegu oleks imelik minna, et "kuule, tere, siin ma nüüd jälle olen!""
Enda sõnul on Astrid ratsionaalne inimene, käib tööl ja on kahe jalaga maa peal. Töösse ta oma võimeid kindlasti ei sega ega ole neid seni ka kellegi aitamiseks kasutanud. "Kuna ma ei oska, siis ei ole hakanud midagi soperdama kokku ka. Mõned ihtsalt panevad inimesed ennast uskuma ja ongi kogu teraapia. Nii-öelda platseeboefekt. Ma ikka tahan asja selgeks saada enne kui hakkan midagi tegema," kinnitab ta.
Ja hakkab kohe kindlasti. "Seda on mulle öeldud ja nii läheb," on Astrid veendunud, et teda ootab tulevik selgeltnägijana. Ta meenutab, et on sellest kunagi isegi unistanud: "Naljakas on see, et 20 aastat tagasi unistasin, niimoodi möödaminnes, et minust võiks saada mingit sorti ravitseja või sensitiiv. Olge ettevaatlikud oma unistustega! Need täituvad!" Siiski hoiatab ta: "Ma olen ka kõigile öeönud, et julgege unistada, aga olge ettevaatlikud, sest unistused täituvad. Mul on läinud täide nii need asjad, mis ma olen tahtnud, kui ka need, mida olen mõelnud, et võiks kindlasti mitte juhtuda."
Oma tööd ja elus aga on Astridil tarkust kogunenud ka ilma "kolmanda silmata" - näiteks laste väikesed luiskamised tema puhul läbi ei lähe. "Seda ma näen juba ilma võimeteta," naerab ta ja lisab, et paljusid asju saab tajuda ka ilma võimeteta. "Näen valetajad juba oma elukogemusega läbi, selleks ei pea olema sensitiiv," sõnab Astrid.
