Solange tööde seas on „Ironweed”, „The Twister”, „Da Vinci kood”, „Star Treki” neljas osa. Kuuldavasti „Da Vinci koodi” järg.. Ja nüüd järsku Eesti film „Detsembrikuumus”. Kuidas ta jõudis?

“Pilt jutustab loo ja heli annab hääle,” seletab Solange S. Schwalbe (pildil koos produtsent Artur Talvikuga), kui palun tal lühidalt iseloomustada helirežissööri tööd.

Los Angeleses töötav naine teab, millest räägib — tema filmograafia avaldab muljet ka kinovõõrastele inimestele. Klassikalise muusiku taustaga Solange on UCLA kinokooli kasvandik ning töist teed alustas ta otse tipust, kui pärast diplomi saamist sattus stažeerima Joe Dante filmi „Gremlins” juurde. Sellele järgnes kohe Steven Spielbergi „Color Purple” ning aja jooksul tuli Solange’i stuudiosse ridamisi teisi nimekaid filmitegijaid.

Et ennast vormis hoida, tegeleb Solangne pedagoogitööga, mille käigus kohtaski ennast USA-s erialaselt täiendavat Eesti monteerijat Tambet Tasujat. „Saime Tambetiga sõbraks, ta küsis, kas ma olen huvitatud tööst eesti filmiga ja juba ma skaipisingi režissööri ja produtsendiga!” Veidi aja pärast saabusid eestlased Hollywoodi ja läks­ki tööks.

Et anda filmile hääl, tuleb arvestada paljude detailidega, näiteks sellega, et tegevus toimub 1924. aastal.

„Võtame või fakti, et filmis on palju tulistamist — tähendab, ma pean leidma säärased relvad, nagu olid tol ajal Eestis kasutusel, salvestama nende heli ja siis viimase õigele kohale asetama. Filmis on muide üks koht, kus mõlemalt poolt tulistatakse ning siis tekib vaikus, mille jooksul mõlemad pooled laevad relvi. Helirežissöörile on see taeva kingitus pingelise atmosfääri tekitamiseks.”

„Pahad“ meeldisid rohkem

Küsimusele, kas midagi tekitas temas filmi tegemise juures ka segadust, vastab Solange laialt naeratades: „Kajakad. Asko ütles, et filmis peab olema kuulda kajakate kisa ja ma ei saanud aru, mispärast küll — talv, ja siis äkitselt kajakad! Nüüd siin olles kuulen neid ööpäev läbi, kuid ise poleks ma eales säärase lahenduse peale tulnud,” ütleb ta.

Solange’i tööd kergendasid veenvad karakterid, eriti meeldisid talle filmi kaks negatiivset peategelast ja kindral Põdder. „Olen ju teinud üle saja filmi, aga ikka ootasin millegipärast, et elus on nad samasugused nagu filmis. Juristist (Mait Malmsten) ootasin, et ta on sünge ja tume kuju, mida ta loomulikult polnud, ning Spetsialist (Tambet Tuisk), kes jättis veelgi ähvardavama mulje, oli päriselus peaaegu poisike! Aga minu lemmik on muidugi Tõnu Kark, siin pole mingit kahtlust.” Solange’i sõnul meenutab Tõnu Kark talle Jack Nicholsoni, kellega seoses meenub talle kohe üks vaevalisemaid tööhetki. „See oli Hector Babenko „Ironweed”, kus hiljem, stuudios materjali üle kuulates selgus, et geniaalselt mängitud stseenis on igas duublis kuulda kaamerarööbaste kriginat. Meryl Streep oli paugupealt valmis oma osa uuesti sisse lugema, aga mitte Nicholson. Ta tuli stuudiosse ainult teatamaks, et ta ei suuda mingil juhul korrata etteastet, mis sündis tänu sellele, et kell oli kolm hommikul, tal oli sünnipäev ja ta ise purjus. Eks siis lõikasimegi kogu krigina žiletiga välja.”

Aga milline on olnud Solange’i kõige raskem töö?

„Katastrooffilm „The Twister”. Seal oli viis tornaadot, igaüks erinev. Raske töö, aga ühtlasi ka üks minu lemmikutest. Samuti meeldis mulle väga teha „Da Vinci koodi”, kuigi selle filmi puhul oli kõik jällegi ülikerge,” ütleb Solange.

Oma töödest meenutab ta heal meelel veel „Star Treki” neljandat osa, kus ta pidi vaalad „laulma” panema.

Lemmikfilme küsida pole Solange’ilt mõtet, sest selle küsimusele vastab ta naerdes: „Ma teen filme, mul pole aega neid vaadata.”

Ometi hoiab üks kohustus Solange’i filmimaailmaga kursis — ta kuulub Ameerika Filmiakadeemiasse, ühingusse, mille liikmed valivad Oscari-võitjaid. Ise arvab Solange, et võitjateks on iga kategooria kõik viis nominenti, sest „seal valivad sinu eriala kolleegid sind endi seast kõige paremaks, erinevalt Oscari-võitjast, kelle valivad akadeemia kõigi elukutsete esindajad”.

„Kui ma peaksin noortele režissööridele andma nõu, siis ütleksin: ole kena kolleegide vastu,” arvab Solange, kui olen talt praktilisi nõuandeid pärinud. „Mina näiteks olen suur Ron Howardi fänn, ta oskab filme teha ja kohtleb samal ajal inimesi hästi. Produtsent või autojuht, vahet pole, sest igaüks on oluline. Nii Howard kui ka Spielberg on tänulikud kogu võttegrupile ning tänu sellele on inimesed valmis tegema nende nimel kõik.”

Kuulus karje

Hollywoodi kood Eesti filmis

•• „Detsembrikuumuse” produtsent Artur Talvik meenutab, kuidas filmi helindades ütles Solange äkitselt krüptilise lause: „Meil oleks siia vaja Wilhelmi karjatust.”

•• Esimest korda lõhestas dramaatiline hüüe kinokülastajate kõrvu 1951. aasta filmis „Distant Drums”, kus kuri alligaator haaras ühel õnnetul tegelasel jalast kinni ning tiris ta jäset pidi jõkke. Tänu fännidest helirežissööride aktiivsusele on Wilhelmi karjatus hakanud hiljem elama iseseisvat elu ja seda on olnud kuulda enam kui sajas Hollywoodi filmis.

•• Kui mainida mõningaid, siis kuuluvad sellesse ülipikka nimistusse näiteks „A Star is Born” (1954), „Star Wars” (1977), „Indiana Jones and the Temple of Doom” (1984), „Die Hard with a Vengeance” (1995), „Batman Returns” (1992), „Reservoir Dogs” (1992) jpm.

•• „Detsembrikuumuses” on Wilhelmi karjatust kuulda kahes kohas, aga kus täpselt, jäägu vaataja leida. Vihjeks nii palju, et tegu on karjatusega, mis on iseloomulik just kukkumisele. Head otsimist!