"Valisin lähemaks vaatlemiseks Pealtnägija lood, mis tõid eelmise aasta lõpus päevavalgele elamislubade skandaali (30.11.11) ning laiendasid seda (07.12.11). Võtsin ette just need näited sellepärast, et esiteks on tegemist lugudega, mida tõsteti Bonnieri auhindade jagamisel eraldi esile, teiseks sellepärast, et ma olen lugude endi eesmärgiga sada protsenti nõus ning arvan, et üldjoontes tegeles Pealtnägija väga õige asjaga, kolmandaks seepärast, et olen selle skandaali teemal ise hiljem Memokraadis kirjutanud," kirjutab Vaarik.

"Esimene ja kõige rohkem laineid löönud saade algas Mihkel Kärmase sissejuhatusega, kus ta ütleb, et “me ei väida, et see millega nad (Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach) tegelevad, on ebaseaduslik, küll aga on see väga üllatav ja risti vastupidine sellega, millise mulje nad siiani avalikkusele jätsid”."

"Nende sõnadega kontrasteerub aga alljärgnev motiiv, mida kahe saate jooksul kasutati läbivalt. Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge istuvad pimedas ruumis, projektor kuvab seinale Google Images otsingutulemusi. Tõelises uuriva ajakirjanduse staabis ringleb projektorikiirtesse kinni jäänud tolm, mis peaks ilmselt siis kuidagi seonduma uuritava teema valgustkartvusega. Aga seni kuni meediaprožektor undab, ei jää ükski kübeke varju!"

"Kärmas lappab samal ajal süvenenult paberipakki, unustades ennast aeg ajalt mõnda lehekülge lugema (tuletan meelde, et tuba on pime)."

"Sellest toast tehakse paljud saate jooksul kasutatud telefoniintervjuud. Jõudes nüüd tagasi Alex Jonesi või telesemiootik John Fiske juurde, tuleks ilmselt öelda, et raske on olla mitte süüdi, kui sulle sellisest toast helistatakse."