Teie ees on oluliste vene ja nõukogude filmide kronoloogiline ülevaade. Natuke tegin sohki ka — asjade lihtsustamiseks on igalt režissöörilt toodud üks näide.

1. „Soomuslaev Potjomkin” (1925) Sergei M. Eisenstein
Selles 1905. aasta mässul põhinevas filmis oli Eisensteini eesmärgiks saavutada montaaži abil võimalikult kõrge emotsioon — et inimesed elaksid kaasa madrustele ja vihkaksid tsaariarmeed. Eesmärk saavutati täielikult: Odessa treppide veresaun võib „bolševikuks muuta igaühe, kellel pole poliitilisi veendumusi”, nagu kommenteeris filmi tunnustavalt natsi-saksa propagandaminister Joseph Goebbels. Irooniline on, et sama bolševike võim tsenseeris hiljem kõik Eisensteini filmid. Venelaste ainus tõsine pretendent Maailma Parima Filmi tiitlile.

2. „Maa” (1930) Aleksandr Dovženko
Tuntuim episood Aleksandr Dovženko Ukraina-tetraloogiast ehk siis neljast talupoegade elust rääkivast filmist. Kuigi film on kriitiliselt meelestatud kulakute vastu, kes üritavad talupoegi alla suruda, kärpisid kommunistid ikkagi filmist välja paar stseeni — koha, kus talupojad urineerivad traktori radiaatorisse ja selle, kuidas lesknaine oma meest alasti leinab. Filmi arvatakse veel praegugi sageli maailma kümne parima filmi hulka.

3. „Lõbusad semud” (1934) Georgi Aleksandrov
„Lõbusad semud” on Nõukogude Liidu esimene muusikal, milles prooviti järele aimata Hollywoodi suuri staarifilme. Peaosades näeme kaunist Ljubov Orlovat, karjus Kostjat, sigu ja lambaid. Hea meelelahutus tänaseni ja näide korralikust Vene meelelahutuskinost sellisel varasel ajal. Kuigi film on olemuselt meelelahutuslik, huvitasid ka Aleksandrovit tõsisemad filmiteoreetilised teemad — 1928. aastal sõnastas ta koos Vsevolod Pudovkini ja Sergei Eisensteiniga montaažiteoreetilise „Audiovisuaalse kontrapunkti manifesti”.

4. „Kured lendavad” (1957) Mihhail Kalatozov
Sajad nõukogude sõjafilmid on huvitavad vaid oma absurdini küündiva propaganda poolest. See siin pole üks neist. „Kured lendavad” räägib sellest, kuidas sõjas kõige kiuste inimeseks jääda. Cannes’i Kuldse Palmioksa laureaat aastal 1958.

5. „Briljantkäsi” (1968) Leonid Gaidai
Tarkovski ja Eisensteini kõrval on Leonid Gaidai kindlasti üks režissööre, kelle filmograafiast on neetult raske seda „ühte” välja valida. Läksin kõige meeldejäävama näite teed, sest kes ei teaks Juri Nikulini kipsis kätt ja Andrei Mironovi dekandentlikku lurjust. Muus maailmas seda filmi ilmselt ei teata, aga nagu öeldakse — „a nam vsjo ravno”. Väidetavalt käis NSVLis seda vaatamas üle 76 miljoni inimese!

Täieliku illustreeritud nimekirja parimatest vene filmidest leiad värskest Muusa oktoobrinumbrist!