Vilja Savisaar kahetseb Edgariga abiellumist: ta pettis mind juba ammu ja oli isegi meie pulmapäeva hommikul hoopis Erika Salumäega!

Vilja Savisaar-Toomasti kõmuline ja mitmeid korda edasi lükatud elulooraamat näeb viimaks ilmavalgust ja sel puhul usutles Marko Reikop päevakangelannat ka "Ringvaate" eetris. Ning tundub, et viimasel ajal on saanud tõeliselt trendikaks elulooraamatuid depressiooniga müüa, sest selle haigusega maadlemist tunnistas ka Vilja.

Edgariga abiellus Vilja 1996.aastal, kui nende esmakohtumisest oli möödas täpselt 10 aastat. Üllatava asjaoluna tunnistab naine raamatuveergudel aga avameelselt, et sel momendil ei tahtnudki ta enam Edgariga abielluda. “Ma teadsin liiga palju tema elust ja tema kommetest ja tundsin, et see aeg on möödas, kui oleks võinud elu jagada. Edgar pettis mind juba ammu, isegi pulmapäeva hommiku veetis ta oma toonase silmarõõmu Erika Salumäega,” seisab raamatus kirjas.

Paariheitmine siiski toimus ja Vilja leiab tagantjärele, et tegi vale valiku. “Sel ajal olid just valimised ja kui ma ütlesin, et ma ei taha enam abielluda, siis Edgar ei tegelenud enam Keskerakonna valimistega, kõik seisis ja tema vedas mind hoopis jalutama, parkidesse, üritas mind veenda selles, kui ilus elu mul olema hakkab. Siis ma tundsingi, et mul pole õigust rikkuda ära nii paljude inimeste tööd. Mina jäin nõrgaks selle suure surve all," kahetseb ta.

Teesklust täis elu viis Vilja raske depressiooni küüsi, mida ta veel alles 4 aastat tagasi põdes. “Mul olid füüsilised haigused, füüsiliselt valus, kogu aeg olid infarktikahtlused, öösiti ei julgenud magada, oli hirm, et ma suren öösel ära ja mu tütar leiab hommikul voodist oma surnud ema. Sisemine konflikt viis selleni, sest minu roll oli olla ikkagi Edgari tagala ja kaitsja. Ja ta isegi ei tereta mind nüüd enam.”

“Kahtlemata ei ole see raamat kättemaks. Minult on palju küsitud, et miks ma Edgarit vihkan. Jumala pärast, ma ei vihka teda. See on tagasivaade minu elule. Miks üldse muidu raamatuid tehakse? Mõtlesin, et miks mitte paljud asjad enda jaoks läbi arutada, see oli nagu teraapia.”