“Siitpoolt vaadatuna paistavad asjad hoopis teistmoodi kui ajakirjanduse poolt. Ei saa öelda, kas see on halvem või parem — see on lihtsalt teistmoodi. Ajakirjanikuna ma mõtlesin, et tulen Riigikokku ja teen kohe kõik asjad, mis südamel, korda. Mõtlesin, et kui sul on hea idee, siis tulevad teised sellega kohe kaasa. Arvasin, et parlamendis on konkurents heade ideede vahel, aga esimene aasta on mulle näidanud, et kui sul on hea idee, siis ei konkureeri ainult ideed, vaid konkureerivad erakonnad ning see võib sinu hea idee edasiarendamist takistada. Minu jaoks oli see uus ja ootamatu tunne — isegi ebameeldiv üllatus,” tõdes ta.

"Poliitikaga kaasnevad alati poliitmängud, mis on ebameeldivad. Ütlen ausalt, ajakirjanikuna oli lihtsam esitada küsimusi kui neile on praegu vastata. Aga kui sa tead, milleks sa seda tööd tegema tulid, kui sa mõtled oma valijate, Eesti riigi ja oma maailmavaate peale — siis on see kõik seda väärt. Veelgi enam peaks olema tänulik valijatele, sest nad usaldasid sind, kui ka meediale, sest nende kriitika hoiab sind vormis. Mul on hea meel, et enne poliitikasse minekut valisin erakonna oma põhiväärtuste järgi. Tänu sellele on mul selle tööga kaasnevaid paratamatuid sisekonflikte tunduvalt vähem. Aga loomulikult igatsen ma ka oma loomingulist tööd,” kirjeldas ta, rõhutades siiski veel kord, et kõik pole nii nagu tele-ekraanilt paistab.

“Näiteks üks saadik võib meedias mitte silma paista, kuna viibib saalis vähe — aga see-eest istub ta oma kabinetis hilisööni ja tema tulemus seadusloomes on kõige mõjusam. Samas ei pruugi meedia sellest midagi teada. Aga on ka vastupidiseid näiteid. Poliitiku saavutused võivad olla tühised, aga ta istub saalis ja ta on talendikas rääkija ning inimestele paistab, et tegemist on tegusaima ja targema inimesega,” arutles ta. Küsimuse peale, kuidas ta aga enda tööd ja panust hindaks, sõnas Ladõnskaja, et tööd on ohtralt. “Palju on kohtumisi, tekstide kirjutamist ja meediaga suhtlemist, aga poliitikuna pead sa eelkõige mõtlema Eesti tuleviku peale. See vastutus, millega sa ärkad ja lähed öösel magama, on koormav,” tunnistas ta.

Küsimuse peale, kas tal parlamendisaadikuna sisevaadet omades on aimu, kas selliseid lahkumisi võib lähitulevikus veelgi ette tulla, puikles endine ajakirjanik siiski nutikalt kõrvale, nentides, et ta ei tea, millised mõtted teiste peas valitsevad ja ega peagi seda teadma.