Priit, kel on haigus kümme aastat olnud, ütles, et mõtleb iga päev haigusele ja hirmudele, mis sellega kaasnevad. "Mida aeg edasi, siis need hirmud teisenevad, muutuvad," sõnas mees ja tõdes, et kuigi ta mäletab erksalt aega enne diabeeti, ei paina see mõte teda.

Vennad põevad esimese tüübi diabeeti, mis tähendab seda, et nende kehad ei tooda ise insuliini ja seetõttu peavad nad end iga päev süstima. Küsimusele, miks ei kasuta noored näitlejad insuliinipumpa, tõid mehed välja nende eriala spetsiifilisuse. "Kuna me oleme tihti õhtuti lavalaudadel, kus on ajastukostüüm või peab olema ilma särgita, on keeruline publikule seletada, mis see sul küljes ripub," sõnas Priit.

Ent haigusega kaasneb ka hulk atribuutikat, mida mehed pidevalt kaasas kandma peavad. "Ma olen viimased 10 aastat käinud igal pool seljakotiga. Kaasas peavad olema süstlad, glükomeeter, mina kannan alati vedelikku ja küpsisepakki," rääkis Priit oma igapäevasest sumadanist. "Tavaari on päris palju... Kui keegi disainiks meestele ilusa käekoti, mis oleks ideaalse suurusega," naeris Märt ja tõdes, et iga kord ei taha teatrisse või kontserdile ka suure seljakotiga minna.

Mõlemad vennad pelgavad haiguse puhul kõige enam selle geneetilist edasikandvust. "Kui vigased geenid on antud, on kartus, et need vigased geenid kanduvad edasi," jagas Priit muresid isakssaamise teemadel.