Värskeima Joala eluloo autor Margit Kilumets: igaühel on oma tõde, aga kindel on, et Jaak polnud lähedaste suhtes empaatiline inimene!
Biograafia — kas devalveerunud žanr Eestis?
Joala elust pajatav teos on alates 2009.aastast esimene, mille Kilumets otsustas kirjutamiseks ette võtta, kuna pikka aega oli ta vankumatul arvamusel, et biograafia žanr on Eestis devalveerunud. Ettepaneku sai ta läbi kirjastaja Tiina Kaalepi otse Maire Joalalt endalt ega võtnud pikka mõtlemisaega, kuna teema tundus talle otsemaid väga hingelähedane, sest igaühel on Jaaguga mingi mälestus või jutt rääkida.
“Istusin kasvõi täna näiteks kakskümmend minutit ETV grimmiruumis ja juba kuulsin nelja lugu, mida selles raamatus pole,” muigas ta. “Eesti rahvas armastas teda ühtmoodi ja vene rahvas täiesti teistmoodi ning need laulud, millega ta eestlaste südamesse läks, laulis ta tegelikult juba 60ndatel ära. Aga kui ta oleks proovinud hakata vene laule siin eesti keeles laulma, oleks see olnud tohutu häving!” on autor veendunud.
Veatu mälu ja pingutused venelastele rokki mängida
Jaak oli looduse poolest tohutult andekas ning Kilumets peab teda kogunisti Georg Otsa mantlipärijaks. “Pärast teda pole enam tulnud ühtegi nii andekat lauljat,” on ta kindel ning avab eluloos ka pikalt ja põhjalikult selle, kuidas Joala suutis meelde jätta erinevate pillide kõik partiid pärast ühekordset kuulamist. “Jaak oli võimeline õppima lood ära Tallinnast Narva kontserdile sõites ja need siis veatult ära mängida. See oli ka põhjus, miks heliloojad teda väga armastasid.”
Värske teos peatub muide ka Joala tulututel pingutustel vene publikule oma lemmikmuusikat mängida. “Need on üsna nukrad kirjeldused, kuidas vene inimesed keerutasid rokilikumate lugude peale lihtsalt pöidlaid ja imestasid, et misasja ta nüüd mängib. Sinna polnud mitte midagi parata, nad ei leppinud iial nende lugudega. Aga isegi 2005.aastal oli Jaak Venemaal veel nii populaarne, et kartis, et teda kistakse tükkideks. Jaak võis Venemaal endale ikka väga palju lubada! Näiteks talle meeldis väga kihutada — sõitis 150-kilomeetrise tunnikiirusega, näitas miilitsale propuskit, kirjutas postrile autogrammi ja lasi edasi. Meie samal ajal siin arvasime, et ah, vana mees juba,” muigab Kilumets.
Olümposelt alla tulek ja tavalise levipõllu kündmine
Otse loomulikult puudutab trükisoe elulugu ka seda, mis järgneb suurele hiilgusele, karistamatule käitumisele ja mida see inimese psüühikaga teeb. “Kui oled olnud Olümposel ja pead hakkama seejärel siinset tavalist levipõldu kündma, siis see pole väga lihtne. Kui oled harjunud sellega, et annad neli kontserti päevas ja sajad tuhanded inimesed huilgavad vaimustuses staadionitel ja keelduvad lahkumast, siis näidake mulle inimest, kellel ei hakka katus sõitma. Aga elu teises pooles oli ta täitsa normaalne inimene ega löönud enam jalaga uksi lahti,” kinnitab ta.
Kuigi igaühel on oma tõde ja kohati lähevad raamatus osalevate meenutajate jutud kardinaalselt lahku, siis üks joon on kõigi jutus ühine — Jaak ei olnud lähedaste suhtes empaatiline inimene. “Sellest olen ma seda raamatut kirjutades aru saanud: tema lähedased olid siin, ta oli Venemaal, 2-3 päeva oli kodus, sõitis seejärel jälle minema… ta lihtsalt polnud selline inimene, kes mõtleks, et kuidas neil siin läheb, kas peaks pojale midagi tooma, perele raha saatma või muud säärast. Aga see ei tähenda, et ta poleks oma kallite inimestega olnud õnnelik — ta armastas ilmselt nii oma esimest kui ka järgmist naist!”
Kord ihne, kord lahke ehk peamine tüliõun — raha!
Oma pika karjääri ja elu jooksul käis Joala eluteelt läbi palju inimesi, kellest mõnda nimetas ta ka oma sõbraks. Seda kohutavamad olid aga tülid ja peamiseks põhjuseks otseloomulikult raha ja tema loomupärane väga vastuoluline ihnus. “Kõik ütlevad, et ta oli tohutult kift inimene, kes võis restoranis välja käristada punast kala, kalamarja ja mida iganes, aga kui näiteks bändikaaslased läksid küsima, et kas saaks palun raske töö eest rohkem palka maksta, oli vastuseks kategooriline “ei”. Ta oli mingis punktis väga ihne ja teisel hetkel väga lahke.”
Just sääraste juhtumiste ja lahendamata tülide tõttu tuli Kilumetsal pingutada, et raamatusse koondada kõik need, kellel Joala elus kandev roll. “Ma nägin väga palju vaeva, tegin intervjuusid nii Maire kui Doris Joalaga, aga kõige raskem oli Jaagu poja Janariga. Ma püüdsin teda terve suve ja ausalt öeldes oli teda keerulisem tabada kui Raimonds Paulsi. Ja raamat oli tegelikult juba ühe jalaga trükikojas, kui ta lõpuks nõustus. Selleks, et rääkida, kuidas ta ei mäleta oma isast mitte midagi,” kirjeldab Kilumets ning kinnitab, et julgeb kõigile inimestele otsa vaadata, kes raamatus rääkinud on. “Ja nad ei räägi sugugi ühesugust juttu! Mälu on tohutult subjektiivne ja hakata näpuga järge ajama, mis on ajalooline tõde…seda pole olemas. Igal inimesel on oma tõde ja omad mälestused ja las ta ollagi nii!"
Elu lõpp: väga-väga kehva tervise, ent rikka sisemaailmaga
Kilumetsa häirib Joalast tekkinud avalikkuse valearusaam, justkui oleks ta oma elu lõpus olnud kohutavalt õnnetu. Autori sõnul oli armastatud laulja lihtsalt väga-väga haige ning sinna polnud midagi parata. “Kui inimesel on olnud mitu infarkti ja insulti, kui ta on oma kopsud ära suitsetanud, siis ühel hetkel veri ei käi enam ringi. Ja sa lihtsalt oledki väga haige, sul on raske liikuda, hingata, sa ei näe kena välja ja sellega on raske leppida. Eriti veel, kui sa oled kunagi olnud kõige võluvam mees Eestis ja siis vaatad peeglisse ja oled paks, hakkad kiilaks jääma, ei leia enam oma võlu… Ta sai aru, et ta pole enam suuteline pikka kontserti andma nii, et ise rahule jääks, ta ei tahtnud kuulata oma salvestusi, ei tahtnud midagi uuesti salvestada. Ja me teame ju tegelikult, et oma viimasel kontserdil ei laulnud ta enam otse,” meenutab Kilumets.
Autor raiub aga veendunult, et tervisemuredest hoolimata oli Joalal elu viimastel aastatel väga rikas sisemaailm. “Ta hakkas süvenema mitte meie planeediga seotud teemadesse, teda huvitasid mittemateriaalsed asjad. Me ei saa väita, et ta oleks selles maailmas olnud väga õnnetu. Ning ka sõbrad sai ta endale mingil hetkel tagasi, aga vaid valitud inimesed,” sõnab kirjanik.
Väga paljulubav!
