Valdo Randpere: Savisaarel pole elus olnud ühtegi sõpra, ainult huvid!
Valdo, kuidas Sa ennast selleks vestlusringiks ette valmistasid? Kas läksid stuudiosse juba eelneva ebameeldivustundega ja ette aimates, et asi võib viisakuse piiridest väljuda?
Ma ei valmistunud rohkem, kui vaatasin filmi ära ja läksin stuudiosse. Põhimõtteliselt jäigi asi viisakuse piiridesse, ainult et Lepp lobises liiga palju. Samas, eks see film on tema beebi ja asjaolu, et ta oma teost kogu hingest kaitseb, on kaunis loomulik. Tundub, et ta usub selle filmi sisusse!
Mis Sa arvad Lepa etteheitest, et Raud on Savisaart liiga ohtralt sõimanud? Kas oled nõus või pead etteheidet õigustatuks?
Lepp oli end selleks vestluseks väga tõsiselt ette valmistanud ja terve portfellitäie ülestähendusi kaasa vedanud, muuhulgas ka niiöelda „kompromiteerivaid“ materjale Mihkel Raua kohta, mis pidanuks saatejuhi kallutatust näitama. Eks sellise pahna ettelugemine ole demagoogiline nõks ja mul hakkas sel ajal päris igav. Lootsin peaaegu, et Lepal on ka minu kohta mingeid pabereid ette näidata, siis oleks saanud diskussioonis osaleda. Kahjuks sai saateaeg enne otsa, kui tema portfelli põhi paistma hakkas.
Mis Sa Savisaare juubeliteosest arvad? Kas ongi tegu kallutatud dokumentaalfilmiga?
Kallutatud dokumentaalfilm on ikka väga pehme hinnang. Tegemist on täiesti kriitikavaba ülistuslauluga kõige targema, kõige suurema, kõige tugevama ja muus mõttes kõige-kõigema inimese aadressil. Filmi vaadates sain veel kord kinnitust sellele, et Keskerakond ei ole enam ammu poliitiline partei koos sisedemokraatia ja ausate valimistega. See on pigem usulahk, mille juht on eksimatuks tunnistatud. Selle usulahu liikmeks olemise eeldus on tingimusteta alistumine – sa kas aretad juhi-nimelisi roosisorte ja laulad nende keskel serenaade Edgarist ja Edgarile, või sind aetakse kaigastega pühakojast välja. Hea, kui elunatuke ja nimi alles jäetakse.
Kas Savisaare-teemaliste raamatute ja filmide valmistamise näol on tegu poliitpropaganda või tõepoolest ainulaadse ja karismaatilise poliitiku elukäigu jäädvustega, millel hakkab edaspidi olema poliitajaloos tähtis roll ka tulevastele põlvedele?
Tabasin end filmi vaadates mõttelt, et Savisaare kogu elu on üks pidev ja lõppematu valimiskampaania. Need filmid ja raamatud on üks osa sellest kampaaniast. On vaieldud ja jäädakse vaidlema teemal, et kas tema üks või teine otsus on õige või vale, kas see oli Eestile kasulik või kahjulik. Minu arvates on vastus sellistele küsimustele väga lihtne – Savisaar pole kogu oma elu jooksul langetanud ühtegi otsust muust kui omakasust lähtudes. Et mõni neist otsustest on olnud kasulik ka kellelegi teisele, muuhulgas isegi kogu riigile, on olnud teisejärguline motiiv ja pime juhus.
Kui Sul oleks võimalus teha Savisaarest film või raamat, millise rõhuasetuse kasuks otsustaksid?
Kui mina oleks selle filmi teinud, oleksin kindlasti valinud teise lähenemisviisi. Näiteks oleksin proovinud anda ülevaadet sellest, kuidas Savisaar on selliseks kujunenud. Alata oleks võinud vanematest ja sünnikohast, katsudes tuua välja selliseid momente, mis selgitaksid, kuidas inimesest kujuneb mõjuagent. Või oleks saanud filmi tehes keskenduda murrangulistele hetkedele Savisaare elus, neid sügavamalt analüüsides ja avades vaatajatele tema psühholoogilist profiili. Või siis oleks võinud kuivalt ja kiretult kaardistada tema elu tõeliselt objektiivses dokumentaalfilmis. Iga muu lähenemine, kui Lepa valitud ülistuslaul, oleks olnud huvitavam. Praegune kriitikavaba isikukultuslik lähenemine on meie kultuuriruumi jaoks võõras. Täpselt sama võõras kui Savisaare juhtimiststiil, mille olulisimaks komponentideks on autoritarism ja vihmavarjudega virgatsid.
Kas vestluse lõppedes jäi valitsema pinge või surusite kätt ja lahkusite sõpradena?
Ma ei usu, et meie vahele tekkis selliseid pingeid, mida seal varem polnud. Mina vestlesin peale salvestust veel pikalt Toomasega telemaja koridoris ja kui kusagil kokku saame, jätkame tõenäoliselt oma diskussiooni. Mind jäid pigem painama paar küsimust, millele ma vastust ei saanud. Näiteks, et kui palju Toomas intervjuusid kääridega kohendas, et tulemus ikka positiivne saaks. Ilmselgelt oli lõigatud näiteks Juku-Kalle intervjuud. Või et miks eranditult kõik sotsialistid, keda filmi tarvis intervjueeriti, nii läbinisti positiivsed olid? Mulle jäi filmi vaadates mulje, et sotsid tahaks hea meelega Savisaarega jälle koos valitseda. Ükskõik kas Tallinnas või kogu riigis.
Kas selles vestlusringis oleks pidanud osalema ka Savisaar?
Savisaarest ei tundnud me küll keegi seal puudust. Esiteks oleks ta tõenäoliselt kogu aja ära varastanud ja teiseks, vaevalt et midagi uut oleks öelnud. Küllap oleks vana lindi käima tõmmanud, kuidas kogu maailm tema vastu on. Kas keegi tõesti usub, et Savisaar oleks tulnud saatesse ja rääkinud midagi uut? Näiteks seda, kuidas ta Venemaalt oma erakonnale raha välja nuias või kui laialt on linnavalitsuses levinud korruptsioon? Last ta parem mõnuleb Hundisilmal koos oma vihmavarjuga ja naudib seda filmi, mis kõigile autori ponnistustele vaatamata annab kriitilisele vaatajale ühe vastuse Savisaare loomuse kohta kindlasti – Edgaril pole elus olnud ühtegi sõpra, ainult huvid.
Vaata lõiku tänasest tulisest debatist!
