Väga detailne meenutus! Jaak Joala lapsepõlvesõber: tal oli probleemne perekond ja ta lapsepõlv polnud kerge
Jaak Joala lapsepõlvesõber Boris Jegorov elab Joala lahkumist väga raskelt üle ning kirjeldas Vene Delfile väga detailselt, milline oli Jaak lapse ja noorukina ning milliseks kujunes tema iseloom tuntuse kasvades.
Sõbrad tutvusid juba 1964.aastal, kui nad 14-aastaselt pioneerilaagris kokku sattusid. „Ma olin nagu Jaak, tollal 14-aastane ja koos perega tulime Saksamaalt Eestisse. Isa oli mul sõjaväelane ja teenis Nõukogude Armees Saksamaal ning läks erru, seejärel saime Tallinasse korteri ja nii sattusingi 1964. aasta suvel pioneerlaagrisse „Klooga 2“," alustab Boris meenutamist.
"Jaaguga elasime seal ühes telgis ja meil oli ka kolmas sõber Juhan, kes oli hoopis teistsugune, ettearvamatu ja tegi palju pahandusi. Varsti saadetigi ta laagrist koju. Aga samal õhtul hiilis Juhan meie juurde ja ütles, et isa lööb ta maha, kui ta nüüd koju ilmub. Ja nii me Jaaguga toitsime ja peitsime oma vallatut sõpra terve nädala vältel," muigab Boris lõbusa lapsepõlveseiga peale.
"Jaak ei sallinud eriti vene poisse, ta ei usaldanud neid. Aga kui ta mõistis, et mina olen teistsugune, sest ma ju elasin Saksamaal, käisin seal koolis, olin viisakas ja sõbralik ja isegi vene sõimusõnu ei teadnud, sest me elasime NSVLiga võrreldes täiesti teises maailmas, siis me sõbrunesimegi," jutustab ta. "Jaagul oli probleemne perekond: isa ja ema elasid lahus. Ma arvan, et ta lapsepõlv polnud kerge. Ta elas kas ema või tädi juures Koplis. Olen ta sugulasi ka näinud. Jaak õppis muusikakoolis flööti mängima ja justnimelt tädi juures elades hakkas ta bass-kitarri mängima."
Aastad ei viinud sõpru lahku ja veidi hiljem, 1966.aastal kutsuski Joala oma sõbra esimesest videoklipist osa võtma. "Pärast seda kohtusime tihti erinevates Tallinna klubides. Restoranides mängis ta harva, sest ei armastanud seda karvavõrdki. Ainult siis, kui olümpiamängud olid Tallinnas, tegi ta erandi. Nimelt kui ta teenis nõukogude armees Tondil, siis tuligi ta vabal ajal sõdurivormis tantsuväljakule ja laulis seal publikule. Ta ei tahtnud põgeneda armeeteenistusest, ta polnud niisugune inimene," jätkab Boris mälestuste rajal kõndimist ja lisab, et Jaak oli väga kindel ja täpne oma ütlemistes.
"Kui ei – siis ei! Tal oli väga tugev iseloom. Me kohtusime kuni 1978. aastani päris tihti. Siis me mõlemad agaabiellusime ja kui pere on soetatud, siis saate isegi ju aru … viimane kord saime kokku juhuslikult kas 2005. või 2006.aastal Raekoja platsil Tallinnas."
