«Urmas kummitab mind,» lausub Ada ajakirjale Kroonika, hääles pisarate võbelus. Ta kirjeldab oma kauaaegse kamraadi külaskäiku:

«Mina magan rahulikult. Plaksti - silmad lahti! Urmas seisab mu magamistoa uksel, kollased roosid näpuvahel!» Ada märgib vahele, et Urmas pole tõsielus ta magamistoas kunagi käinud, ja jätkab: «Urmas seisab uksel. Naeratades, nagu Urmas ikka oma parimatel aastatel. Järsku kaob ära...»

Rinnus pekslemas ootus, et Urmase lahkumine on olnud vaid pete, tõttab virgunud Ada kööki sõpra otsima. Ei ole. Ei Urmast ega kollaseid roose.

«Urmas on mu hingesõber!» pihib Ada. «Nii õudselt teda igatsen!»

Millisel kummalisel kombel Ott end ka ei ilmutaks, rohkem rabavad Adat aga kaasmaalaste õelad väited, nagu sooviks ta surnud sõbrast kõneldes endale kuulsust.

«Käisime läbi, sest saime hästi läbi. Kui ta oleks olnud ka kraanajuht, oleksin temaga ikka läbi käinud!» põrutab Ada. Samuti ei maksvat puhuda Oti ja Lundveri armusuhetest: «On olemas sõprusvahekord! Nii ka meil. Ega kolmas pea olema voodi.»

Varsti ilmutab end raamatuna tõdede kogumik, kus lähedased pajatavad Urmas Otist, nii kuis oli. Sealhulgas Ada!

Loe ka Ada Lundveri pihtimust Publikule: "Mind kasutati Urmas Oti surmateatega alatult ära!" Loo leiad SIIT.