Norbet vannub,
et päeval, mil talle mõni kaunis neiu esimese lapse ilmale toob, pakib ta kogu pere elamise kokku ning kolib Hiiumaale, kust ta pärit on, elama.


Mis ajendas sind konkursist “Tudengimees 2009” osa võtma?

Kurb öelda, aga Tartu õpingute ajal elu kuidagi seisis minu jaoks. Vahva linn küll, aga ainus kiire elutempoga koht Eestis on siiski Tallinn. Ja kui mind nüüd sügisest Tallinna Ülikooli tudengiperre vastu võeti, otsustasin, et ma teen kõik seni edasilükatud soovid teoks. Rahvatants Soveldajates, tudengiteater, krediitkaardivõlad ja kogu muu muusika. Tudengimehe konkursist osavõtt sattus ka sellesse nimekirja. Õnneks, nagu täna väita võin.

Mis sa arvad, mis sulle võidu tõi? Žürii esindaja Eda-Ines arvas, et sa olid kõige särtsakam.

Seda on väga meeldiv kuulata. Kullisside taga poisid küll ütlesid, et me küll aru ei saanud, millest see võit siis tuli. Tegelt ju juttu me seal laval puhuda ei saanud (kes klubisse rääkima tuleb, eks ole) ja tantsukava oli kõigil üks.

Ma usun, et vahest võtsin ma üritust oma lavakaaslastest natukene vabamalt ning olin rõõmus võimaluse üle esindada oma kooli — ju õhkas säärane suhtumine lavalt kuidagi inimeste poole ning sealtkaudu pani ka fortuuna mind võitma.

Õhtulehe kommenteerijate arvates on selline esindamine muiudgi sügavalt mõttetu ja ebaakadeemiline, aga ma olen veendunud, et õige ülikool peab võitma kõiges. Mina oma esimese panuse olen andnud. Loodan, et Tallinna Ülikool nüüd selle peale ühe eduka korvpallimeeskonna loob ja Eesti meistriliigasse viib.

Mida see konkurss sulle andis? Kuidas teiste osalejatega läbi said?
Raske küsimus. Võimaluse kohtuda lahedate inimestega (tere Marko, Essi ja kogu kompanii), hullata pedaalipubiga vanalinnas ning köiega seikluspargis ja kallistada Eda-Ines Ettit. Kui see inimest õnnelikuks ei tee, siis ma ei tea, mis veel võiks.

Teiste osalejatega läbisaamine oli suhteliselt hea, tülisid meil ei olnud, küll aga aeg-ajalt keegi poistest ikka mainis, et “kuule konkurent, jäta tantsulaval mulle rohkem ruumi”. Tallinna Tehnikaülikooli esindaja tundus mulle kõige pullim vend. Sven on küll noor poiss, aga ta juba naerab õigete naljade peale.

Millisest ametist unistad ehk kelleks sa suurena saada tahad?
Tööalaseid unistusi mul ei ole, mu unistused on rohkem armastusega seotud. Aga kui tööst peab rääkima, siis ma näen end päris kindlasti töötamas kommunikatsioonivaldkonnas kusagil Euroopas. Ehk siis lihtsa Jüri keeles — ametikohal, kus ma pingutan selle nimel, et minu tööandjast ikka kõik hästi arvaks ja see ka internetis avalduks. Ja õnneks tegelen ma valdkonnas, mis minule iga päevaga aina rohkem huvi pakub. Teine võimalus või soov oleks juhtida autoritaarselt mingit väikeriiki, aga viimati polnud selliseid pakkumisi CV Keskuses eriti :)

Sa oled pidanud nii ajairjaniku kui pressiesindaja ametit.
Olen maitsnud mõlema osapoole leiba, kuna minu eriala — ajakirjandus ja suhtekorraldus — pakkus selleks eeldusi.

Ajakirjanikuna töötasin Postimehes, Arvutimaailmas ja teistes väiksemates tegemistes ning ka raadios on mulle mikrofon usaldatud. Selle abil püüdsin ma Tartu linna varajasi ärkajaid püsivalt positiivsesse meeleollu igal hommikul tuua.

Pressiesindaja leiba maitsesin viimati Tartu Ülikoolis, kus toitsin järjepanu ajakirjanike “nälga” ülikooli puudutavate uudiste suhtes. Oma panuse olen andnud ka Kaitseväe pressijaoskonna ja Eesti Energia kommunikatsioonimeeskonna töös.

Kus sa hetkel töötad?
Hetkel on mul käsil niivõrd ajamahukad õpingud, et lausa häbi oleks mõnda tööandjat oma palgalolemisega häirida. Reaalselt jõuaks ma võibolla laupäeviti siis midagi tööalast teha, aga see ei ole mina. Olen ikka veel veendunud, et praegusel raskel ajal peaks laskma tööd teha neil, kellel seda pangalaenude ja muu koormava tõttu hädasti teha vaja on.

Miks on Tallinna Ülikoolis hea õppida?
Kuigi mul täitus alles esimene kuu õpinguid Tallinna Ülikoolis, julgen ma võib-olla isegi selles küsimuses vastust anda. Tallinna Ülikoolis on hea õppida, kuna see kool, olles küll akadeemiline asutus, on liberaalne oma suhtumiselt tudengitesse ning ka õppetöö sisusse ja kulgemisse. Näiteks õppejõu ja tudengi vaheline suhe — igas ülikoolis muidugi toimub meie vahel diskussioon, mõttevahetus, kuid Tallinna Ülikoolis tundub see olevat kuidagi progressiivsem ning positiivsemate tagajärgedega kõigile osapooltele.

Sa oled hiidlane. Kas tulevikus plaanid Hiiumaale tagasi minna või jääd mandrile.
Seda ma nüüd lausa vannun: päeval, mil mulle seni veel kohtamata kaunis neiu esimese poja või tütre ilmale toob, pakin ma kogu pere elamise ning kolin Käina valda elama. Ja teen rohkem kui kõik Tallinna ööklubid, kinomajad ja teatrihooned kokku, et meil seal igas mõttes suurepärane saaks olema.

Ma ei murra oma lubadusi. Minu noored Õpilasmalevast peaksid kinnitama seda.

Sulle omistati Hiiumaa parima laululapse tiitel. Miks sa laulmisega enam ei tegele?
Jah, see on tõsi, et algkoolis käisin ma oma kalli muusikaõpetaja Sirje Loidi juhendamisel palju laulmas. Miks ma enam ei laula? Ma ütlen otse välja — viimasel aastal on mulle mitmed inimesed öelnud, et põhimõtteliselt skaalal 1st 10ni (halvast suurepäraseni) olen ma ikka sellel esimesel poolel. Ja kuigi inimene peab ikka end esmalt ise armastama, siis laulmine on jäänud minu üheks helleimaks kohaks — st. tegi ikka haiget küll, kui nii öeldi.

Aga mul on veel mu kodu privaatsus õnneks, kus veel südamerahus laulda saan. Kuigi ma hästi ei taha ikka nõustuda selle kriitikaga, sest häälemurre minuga nii karm küll olla ei saanud. Paslik oleks siin vist avaldada lubadus, et järgmisel “Eesti otsib Superstaari” hooajal astun ma Mihkel Raua ette ja saan lõppude lõpuks objektiivse pildi, mis on nende helide väärtus, mis mu kurgust välja suunduvad. Sest pole olemas objektiivsemat kriitikat kui Mihkel Raud. Aamen.

Mida Sulle meeldib vabal ajal kõige rohkem teha?
Vabal ajal, kui seda endale tekkida lasen, meeldib mulle lugeda põhimõtteliselt kõike, mis internetis levib (teadusartiklid, blogid, friigiportaalid). Ning loomulikult tantsida. Oma toas, maja taga, väljas metsas — olla rütmi ori.

Inimesi tänaval vaadata on ka lahe. Mõelda neile külge taustalood ning mõtiskleda, miks nad just hetkel nii kurja või nii rõõmsa näoga ringi käivad.
 
Abieluplaanid-lapsed?
Need on olemas. Muidugi ei saa ma neid täna ellu viia, kuna ma pole veel leidnud Teda, aga ma tean, kuhu ma Temaga tahaksin jõuda. Rahulikku maamajja, seda pärast kiriklikku laulatust ning mitmepäevast pulmasimmanit, ning teadmisega, et meil saab olema lapsi nõnda, et igal pojal oleks vend ja õde ja igal tütrel oleks õde ja vend. Mis see miinimumiks teeb siis? Vastuse võib kommentaaridesse postitada.

Muidugi, ma võin selleks perepeaks küll olla, aga tugev naine on see kael, mis mind suunab. Seega seda tangot tantsin ma suures osas ka Tema pilli järgi.

Kas sa arvad, et haritud mees on seksikas?
See on ju põhimõtteliselt liivakastist alates selge, kes või mis on seksikas mees — selleks on enesekindel mees. Ma usun, et ensekindlust tõstab igal inimesel kindlasti ka akadeemiline haridus. Seega selle väitega võib nõustuda.

Kas auto on mehe uhkus?
No minu auto on ühe-liitrise mootoriga Peugeot. Väga ilusa kere ning puhta interjööriga — see on nüüd kaitserefleks kõigi “enamaliitriste” meeste ees. Kas ta on mu uhkus? Ei, pigem on ta mu vähe-bensiininõudlik ratsu.

Auto on tarbeese, millega liikuda punktist a punkti b. Aga ma usun, et ma räägiks teist juttu, kui mulle homnepäev Mercedes kingitakse.

Siiski, mehe uhkus on ikkagi tema saavutused. Olgu need teadus-, spordi- või perekondlikud, peaasi et tema saavutatud ja seda teiste hüvanguks.

Kas on midagi, mida me võiksime sinust veel teada?
Et ma olen lõhestunud isiksus? Üks pool minust on julge, enesekindel ja saavutustele orienteeritud. Ning teine pool on häbelik noormees, kes ei julge klubis mõnda toredat tütarlast nähes teda tantsule kutsuda, kartes, et segan neiut.

Ma püüan neid kahte poolust lähendada teineteisele, aga ma jätkuvalt ei leia oskusi endas saavutamaks seda.