Olgu, läheb ehk natukene pateetiliseks see sissejuhatus, aga usun siiralt, et europarlamendis seisavad meie huvide eest täiesti õiged inimesed.

Europarlamendi saadikud töötavad hommikust õhtuni ja selle väite ehe tõestus on härra Toomas Hendrik Ilves. Tema kabineti silmapaistvaimaks osaks on kindlasti töölaud — paberihunnikud, sülearvuti ja kaks varukikilipsu, et oma imagot kiiresti väikese aksessuaari abil muuta. Ilvest võib vabalt nimetada taasiseseisvumisjärgse Eesti välispoliitika pioneeriks ning seetõttu sobib just tema rääkima europarlamendi elust-olust ja sellestki, et EL ei ole mitte ainult Eesti välispoliitika, vaid ka sisepoliitika peegel.

Te olete alates 2004. aastast Euroopa Parlamendi liige ja nüüdseks kindlasti juba jõudnud siinse eluoluga kohaneda, aga millega oli kõige raskem harjuda? Kui täpsem olla, siis olin siin vaatlejana juba 2003. aasta maikuust saadik. Millega ma ei ole siiamaani harjunud ja ilmselt kunagi ei harjugi, on see edasi-tagasi lendamine — esmaspäeva hommikul siia ja neljapäeva õhtul tagasi Eestisse. Samal ajal kurtmine selle üle on ka mõttetu, sest kõik ju ütlevad, et oh, sa saad ju Brüsselisse lennata. Paraku see tüütab päris kiiresti. Väga palju kolleege oli siin ka juba ees, kellega olen varem koostööd teinud ning kes enne olid ka vaatlejateks määratud, nii et selles suhtes ei olnud harjumist vaja.

Kas Brüsselisse minnes pidite millestki loobuma? Kolmest ööst ja neljast päevast Eestis. Raske öelda, millest ma loobusin… Jagada oma elu täpselt pooleks on muidugi… Aga tööalaselt ei ole midagi eriti muutunud — tegelesin välispoliitikaga enne ja tegelen välispoliitikaga nüüd.

Kas on midagi, mis sealses elukorralduses Teid kadedaks teeb ja mida tahaksite võimaluse korral ka Eestis samamoodi teha või muuta. No tegelikult ei ole eriti selliseid asju. Mitmetes uutes liikmesriikides, ja see ei ole mitte ainult minu tähelepanek, on väga paljudes valdkondades asjad palju paremini korraldatud kui siin. Ja see on ka arusaadav, sest vanas Euroopas on asjad nii olnud juba 30-40-50 aastat ja meil on kõik alles uus. Näiteks aasta aega on juba väga kuum teema olnud nn teenuste direktiiv. See on selline seadus, mis võimaldab teenuste pakkujatel liikuda üle piiride. Euroopa Liit põhineb tööjõu vabal liikumisel, aga mitte teenuste vabal liikumisel. See viimane on reguleerimata ega toimi. Üks argumente, mida ma kasutan selle vajalikkuse kohta, on järgmine. Kui Tallinnas kolisin ühest korterist teise ja tahtsin ka internetiühendust üle viia, siis nad küsisid kohe, et mis kell teile sobib: kas 14, 17 või 17.30, kuidas te soovite? Kui ma tulin siia, siis taotlesin internetiühendust oma korterisse ja pärast seitset nädalat, kui midagi ei olnud juhtunud, helistasin korteriomanikule. Ta hakkas naerma „Kõigest seitse nädalat!” ja tagatipuks kelkis veel oma tutvustega seal firmas, et niigi kiiresti saab. Igatahes jah, on teisi valdkondi, mis siin on paremini korraldatud. Hea näide on see, kuidas autod respekteerivad sebrasid. Eestis loeme kogu aeg õuduslugusid, kuidas lapsed on kuskil jälle alla jäänud. Brüsselis on metsikult rohkem autosid kui Eestis ja liiklustihedus on ka päris hull ning juhtimiskultuuri autode vahel ei pruugi alati olla — see on tunduvalt lõunamaalisem kui Eestis. Ometigi, siin seisad tee ääres ja autod lihtsalt jäävad seisma. See on selline asi, mis loodetavasti jõuab Eestissegi, nii et vaatame.

Kas ja kuidas erinevad Teie jaoks istungid Riigikogus ja Euroopa Parlamendis? Siin me esiteks istume palju rohkem. Kui riigikogus on iga kolme nädala tagant istungivaba nädal, siis siin näiteks on kevadsemestril, mis algas juba 3. jaanuaril ja käib kuni 13. juulini, kolm vaba nädalat ning sügisel on ainult üks nädal istungivaba. Kui Eestis on jäänud mulje, nagu ei istuks riigikogu suures saalis piisavalt inimesi, siis tegelikult enamikus parlamentides, ka Euroopa Parlamendis, käib suur osa tööst komisjonides ja fraktsioonides. See, mis lõpuks jõuab hääletussaali, need kompromissid on juba ammu leitud ja hääletataksegi neid kompromisse. Komisjonitöö võtab loomulikult palju rohkem aega kui hääletamine. Nii keskendumegi rohkem komisjonitööle pluss fraktsioonitöödele, millele kulub üks nädal kuus. Võiks öelda, et ka suhted on siin kollegiaalsemad. Võime olla eri arvamusel ja esindada erinevaid maailmavaateid, aga üldjoontes selline kõnepruuk nagu „siga, lurjus, värdjas” ei kuulu siinsesse asjaajamisse.

Kui palju jõuate tutvuda siinse ajakirjanduse ja kohalike uudistega? Mul käivad siin kõik suurimad Euroopa häälekandjad, aga ma loen neid samu asju interneti kaudu ka siis, kui olen Eestis. Osa käib tasuta ja teised olen tellinud. Eesti lehti loen siin juba enne magamaminekut, sest ajavahe tõttu on homsed lehed juba õhtul saadaval. Kell üksteist tuleb Päevaleht ja veidi hiljem ka Postimees. Ütleme nii, et kui su valdkond on põllumajandus, siis ei pruugi lugeda kõiki põhilehti, ent kui tegeled välispoliitikaga, siis pead igal hommikul maailma lehed läbi lugema. Seda ma teen ka Eestis olles ja kuna ma esindan Eestit, siis pean lugema ka kõiki Eesti lehti. See on vältimatu.

Kas Lääne-Euroopa ja Eesti ajakirjandusel on suur vahe? No… Ütleme, et on. Eesti ajakirjanduse põhiomapäraks ja probleemiks on see, et meie ajakirjandus ei ole siiamaani nii rikas, et lubada endale nii palju korrespondente, nagu on teistel ja see on täiesti arusaadav. Võiks öelda, et Euroopa asjad ei kajastu meie lehtedes nii palju kui muudes riikides, aga ma usun, et see on eeskätt tänu sellele, et Eesti avalikkus on ise nii lühikest aega olnud Euroopa Liidu sees, et saada aru, kui oluline võib üks või teine otsus olla. Kui lugeda Financial Timesi, siis on kogu aeg jutt mingist seadusest, mis kohe tuleb ja mis on arutamisel. Meie lehtedes on seda haruharva ette tulnud. Meeldiv erand oli periood enne kuueaastase kava vastuvõtmist, kus inimesed hakkasid aru saama, et tegelikult see, mis siin otsustatakse, võib üsna palju määrata. Näiteks, kui palju raha läheb teede ehituseks. Kui mõelda, et Eesti saab selle perioodi jooksul summa, mis võrdub ühe aasta riigieelarvega, siis see on juba oluline ja hakatakse rohkem tähelepanu pöörama. Ma usun, et see on kasvav tendents. Nagu ma mainisin, siis teenuste direktiiv ja selle arutelu on Euroopa ajalehtedes päris suurt arutelu tekitanud, Eestis suhteliselt vähe, aga loodan, et varsti rohkem. Sest minu arvates on see väga oluline Eesti firmadele, millest enamik on seotud teenustega. Teenuste direktiiv peaks olema meie firmadele väga oluline etapp, sest siis nad saaksid vabalt liikuda. Kuna uute ja vanade liikmesriikide teenuste kiirused on erinevad, siis vanad liikmesriigid ongi selle vastu, sest konkurents suureneks. Võtame näiteks poolakate kuulsa plakati, kus seisab torumees, kes ütleb „Mina jään Poola!”. Nimelt kardavad Prantsusmaa torulukksepad, et poolakad võtavad nende töö ära. Aga Prantsusmaal on tegelikult suur torulukkseppade puudus ja kui nad võitlevad poolakate tööjõu vastu, siis loomulikult kaotavad sellest Poola firmad, aga veel enam prantslased, kes hädaldavad selle üle, et torumeeste järjekorrad on 6-8 nädalat. See oli nüüd pikk jutt, aga põhimõte on selles, et mida rohkem eestlased saavad aru, kui palju on võimalik siin teha ja kui palju läheb paremini tänu sellele ja teisele asjale Euroopa Liidus, seda rohkem hakkab ilmselt Eesti Press Euroopa Parlamendi tööd ka kajastama. Kui seni on sageli olnud üleolev või ironiseeriv alatoon Euroopat käsitlevates artiklites, siis on meeldiv täheldada, et seda on vähemaks jäänud. Inimesed saavad aina rohkem aru, et mis siin juhtub, on oluline ja parandab olukorda Eestis. Teenuste direktiivi seadus on sellest ainult üks väike näide.

Viimaste aastate Soome ajakirjandust jälgides paistab välja meie põhjanaabrite mure elanikkonna vananemise tõttu puudu jääma hakkavatest noortest töökätest ning sellega seonduvatest probleemidest. Kuidas on olukord mujal EL-is. Kas Eestis pööratakse sellele probleemile piisavalt tähelepanu või on rong juba läinud?Ma olen nüüd neli artiklit kirjutanud teemal, et kui me ei võta midagi ette, arvestades meie vananevat rahvastikku, tekib tööjõupuudus. Küsimus on, kuidas seda lahendada, sest noored peavad lõpuks vanureid üleval pidama, kes tegelikult elavad ju kaua. Sest ilmselt, kui on jõutud teatud heaolu tasemele, mille juurde kuulub ka tervishoid, siis inimesed tahavad rohkem nautida enda elu, piirdudes ühe-kahe lapsega, ja seetõttu sündivus langeb. Näiteks minu isa poolsel vanavanaisal oli 18 last. Ühe naisega kümme ja järgmisega kaheksa — selliseid peresid praegu enam naljalt ei leia. Teised riigid on lahendanud probleemi välisriikide tööliste abil. Näiteks, kui sakslaste majandusel hakkas väga hästi minema 50-ndate aastate lõpus, 60-ndate alguses, siis tekkis tööjõupuudus ja hakati kutsuma inimesi Türgist. Nüüd on Saksamaal 4 miljonit türklast. Kui Prantsusmaal tekkis majanduslik tõus, hakati kutsuma inimesi endistest Prantsuse kolooniatest. Britid tegid sedasama. Praegu tegelikult üks põhjus, miks britid on hea meelega nõus vastu võtma nii palju välistöölisi, on see, et mitte peatada majanduse kasvu. Kui meil oli väliskomisjoni väljasõit Londonisse, siis suurel õhtusöögil Briti parlamentääridega rääkisid kõik ettekandjad inglise keelt kas poola, tšehhi või läti aktsendiga. Kui nüüd meil tekib sama probleem, siis peame otsustama, kas võtame inimesi Ukrainast, Rumeeniast, Venemaalt, Sudaanist, Somaaliast. See on tõsine probleem ja minu meelest oleme selles küsimuses oma pead liiva alla peitnud. Ma ei paku mingit vastust, sest meil on vaja seda arutada.

Millal saabub tööjõu probleem Eestisse?See on juba saabumas, aga sektorite kaupa. Ehituses on see juba käes, aga teeninduses veel mitte — Inglismaal on see probleem juba teeninduses. Iirimaal on üldse raske leida inimesi tegema traditsioonilisi iiri töid, nagu näiteks kanakitkumine. Täiesti absurdne on see, et Eesti politseinike palk on nii madal, et nad käivad lisaraha teenimas Iirimaal kana kitkudes. Minu meelest on see Eesti politsei mõnitamine. Nii et kui politseijõude hakkab nappima, tuleb ka neil ilmselt palgatõus ning see olukord hakkab paranema.

Enne Eesti Euroopa Liitu astumist toimunud rahvaküsitlust aeti kahtlejad veelgi suuremasse segadusse EL-is kehtivate rangete reglementeerimise normatiividega — alustades banaanide pikkusest ja kõverusest, lõpetades muusikavalikuga, mis oleks piimaandjatele laudas lõõgastuseks… Tõsine asi pöörati naljaks. Kas olete nüüd oma töös kohanud ka mõttetuid seadusettepanekuid ja milline on Teie arvates kõige veidram seadus, mis on vastu võetud? See nüüd kehtib eksporditavate kaupade kohta. On ju täiesti arusaadav, et see kaup, mis kannab nime „piim” Eestis, kannab nimetust „milk” Inglismaal ja seetõttu peab selles olema ka sama rasvasisaldus. Sa võid nimetada mida tahes piimaks, kui sa ei kavatse seda eksportida. Kui sul on ühine turg, siis tekib vajadus standardi järgi ja seepärast alguses Euroopa Liit tekkiski. Minu meelest on intellektuaalselt ebaaus seda naeruvääristada, kuigi seda on väga kerge teha. Aga tegelikult on see hädavajalik, kui me tahame oma kaupu eksportida ja vaesusest välja tulla. Ka Ameerika autosid tahetakse tuua Euroopa turule, ent siis nad peavad vastama standarditele. Euroopa autotootjad ise on väga standardite poolt, sest see ju ainult suurendab nende turgu. Seetõttu banaaniteemal nalja teha on kohatu, sest banaanimüüjad ise tahavad seda. On väärarusaam, et Brüssel määrab. On seadused, mis võetakse vastu Euroopa Parlamendis, millega peavad riigid nõustuma ning siis tekivad Euroopa seadused. Praegu just arutatakse käibemaksu ühtlustamist Euroopas. Poola vetostas selle reformi ja nõnda ei saa seda vastu võtta. Loomulikult käib nüüd suur Poola masseerimine. Meie eesmärk Soome eeskujul on luua võimalikult palju tingimusi Põhja-Euroopale. Näiteks kaugküte on Lõuna-Euroopa riikides täiesti arusaamatu mõiste, kuid meie jaoks on see ratsionaalne viis kütta hooneid. Kui meie läksime läbirääkimistele, et saada käibemaksu alandusi kaugkütte osas, siis lõunaeurooplased ei saanud sellest aru, sest nad ei mõista, kui külmaks siin läheb. Aga me saime selle erandi. Nii on ka lõuna pool asju, mis tunduvad meile naljakad ja mille kohta jälle nemad saavad erandeid. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Suur osa tööst käibki selle ümber, et mugandada üldiseid printsiipe oma riigile kohaseks. Kui taheti, et Slovakkia võib-olla et mitte kõige turvalisem tuumaelektrijaam suletaks, siis kehtestati nõuded, millele tuumaelektrijaam peab vastama. Inglismaa aga surus läbi, et need normid ei kehti Inglismaal, sest nende tuumareaktorid poleks samuti vastanud nendele nõuetele. Siin oli nüüd Slovakkia nõrgemal poolel, sest ta ei olnud EL-i liige. Aga loomulikult, kui on poliitilis-majanduslik ühendus, mis ulatub Küproselt Põhja-Soomeni, siis tingimused on väga erinevad ja üldistele seadustele on vaja teha erandeid.

Kui suur on Teie kui üksikisiku võimalus mingi asjalik ettepanek läbi suruda või mõni ebavajalik seadus kahtluse alla seada? See sõltub täiesti inimesest. Parlamendis on üle 700 liikme ja otsuste juures on vaja enamuse toetust. Näiteks probleem, mille kallal tegutsesin ise aktiivselt: jätta Ukrainale võimalus liituda Euroopa Liiduga. Seda ei oleks toimunud, kui paar indiviidi ei oleks selle kallal palju töötanud. Kui sa haarad initsiatiivi, saab päris palju ära teha. Üldjoontes pead oma poliitilist gruppi veenma ning leidma liitlasi ka mõnest teisest suurest grupist. Näiteks sotsiaaldemokraatidel ja konservatiividel on koos lihtsam asju läbi suruda. Mis puudutab uusi liikmesriike, siis siinkohal tahaksin natukene vanu liikmesriike tögada äsja jõustunud direktiivi osas, mis annab rohkem õigusi Euroopa Liidus resideeruvatele mittekodanikele kui uutest liikmesriikidest pärit kodanikele. Selles asjas istusin maha ühe juhtiva konservatiiviga, kes on poolakas ja juhtivisikuga liberaalide hulgast, kes on ungarlane — sellega me katsime mitu riiki ning samuti suuri poliitilisi gruppe ning nii on võimalik ehk midagi ära teha. Ei ole võimalik olla üksiktegija parlamentaarses korras, sa pead ikkagi looma koalitsioone — kui sul on hea idee, siis leiad ka mõttekaaslasi ja on võimalik asju läbi viia.

Kas Teie enda arvamus EL-ist on on seal töötamise ajal muutunud ja kui on, siis selgitage palun lähemalt? See on lihtsalt muutunud mitmetahulisemaks. Ma olen olnud veendunud, et EL on ainuke viis Eesti-sugusel väikesel riigil vastu seista kõigile välistele survetele. See on üldine tõde, et mida väiksem sa oled, seda rohkem sa sõltud reeglitest ja seadustest, sest tugevama õigus on asi, mille all kannatavad alati väikesed. Ja seetõttu olen ma hetkest, mil tekkis iseseisev Eesti, pidanud hädavajalikuks, et peame võimalikult kiiresti saama EL-i liikmeks. Muidugi ka NATO, aga viimane puudutab ainult ühte valdkonda ja surve, mis meile võib tulla, on palju laiem. Näiteks, kui me ei kuuluks EL-i ja Venemaa otsustaks teha sama lükke mis Ukrainaga, siis oleksime hädas. Ja üks põhjus, miks Venemaa Eestiga nii ei käitu, on see, et ta ei käitu niimoodi EL-iga. Ja see on juba hea põhjus austada ja hinnata Euroopa Liitu.

Kas Teil kui psühholoogil on lihtsam poliitikas läbi lüüa kui näiteks ajaloo- või majandusharidusega inimesel? Ah, ma tegin oma magistritöö psühholoogia alal 28 aastat tagasi ja minu psühholoogia eriala oli väga teaduslik: kuidas inimesed näevad ja kuidas töötab nende tajumisprotsess, seega sellel ei olnud mingit otsest pistmist inimese käitumisega. Enamik inimesi, keda ma tunnen, kes on midagi saavutanud, on seda väga harva teinud erialal, mida nad õppisid ülikoolis. Nii et vastus on ei.

Kas Te olete Brüsselis või Strasbourg’is (või mõnes muus Euroopa linnas) ka teatris või kontserdil käinud? Mis on viimane meeldejäävaim kultuurielamus? Ma käin Eestis, sest siin… te ei kujuta ette, milline tamp siis on. Koosolek hakkab kell kaheksa või pool üheksa. Järgnevad komisjoni istungid, mis kestavad poole üheni. Siis on lõunavaheaeg, mille ajal toimub ka mingi koosolek. Kella kolmest hakkab uus koosolek, mis kestab poole seitsmeni. Üldiselt pärast seda on veel mingi lõunasöök (õhtusöök), kus arutatakse mingit seadust või on mõni väliskülaline kõnelemas ja siis lõpuks jõuad kell üksteist koju ning lihtsalt heidad pikali ja järgmisel päeval sama tempo. Strasbourg’is on nii, et istungid kestavad kaheteistkümneni. Ühendus Strasbourg’iga on niivõrd vilets, et kui ma varahommikul alustan Lõuna-Eestist, siis kümme tundi hiljem saabun sinna. Ja tavaliselt algab kohe väliskomisjoni istung, mis kestab näiteks kella kümneni. Seetõttu kultuuri nautida saaksin vaid siis, kui ma ei sõidaks iga neljapäev kohe Eestisse tagasi. Käin pigem kontsertidel Eestis ja viimati nautisin Mozarti „Reekviemi” ja Arvo Pärti.

Milliseid parlamendiliikmetele antud sportimisvõimalusi Te kasutate? Meil on selline töö, kus sa lihtsalt oled sunnitud istuma ja see mõjub väga halvasti. Üritan iga päev ikka tunnikese leida. See on väga kasulik ja soovitan kõigile teha midagi füüsilist.

Olete õppinud ja töötanud maailma erinevates paikades. Millised võiksid olla tähtsamad pidepunktid, mis on aidanud Teil jõuda Euroopa Parlamenti? Ma hakkasin New York Timesi lugema, kui olin 11 aastat vana vist. Välispoliitika on mind alati mõjutanud ja kui ma tegin vahepeal kõrvalepõike psühholoogiasse, siis tulenes see pigem sellest, et kuna seal oli tegemist numbritega, siis tundus see palju tõsisem kui välispoliitika. See oli eksiarvamus, mis kestis paar aastat. Tõepoolest, psühholoogias sain mõõta asju, aga välispoliitika mõjutab paljude inimeste elusid. Kui elad suurriigis, siis sa ei pea eriti õppima keeli ega muretsema selle pärast, et lollid otsused muudavad su elu kapitaalselt. Aga meie ajalugu on näidanud, et lollid otsused saavad meid väga palju mõjutada. Kui olla väga tehniline, siis Thukydidese ,,Peloponnesose sõja ajaloos” on peatükk, mis tuntud kui ,,Ateenlaste ja meloslaste dialoog”. Melos oli väike saar, mille ateenlased vallutasid. Kohalikud üritasid vallutajatele asju juriidiliselt seletada ja viimased küll kuulasid, kuid ütlesid lõpuks, et meil ükskõik — sõidame teist ikkagi üle… See oli selline krestomaatiline juhtum. Väljakutseks ongi luua tingimusi, kus ateenlased ei saa väikese saare omanikele, meloslastele, öelda, et teil võib olla õigus, aga see ei loe. Võtame juhtumi Ukrainaga — kõik räägivad, et venelased tõstsid hinda, aga neil oli ju leping, mis sõlmiti neljaks aastaks ja see lihtsalt öeldi üles!

Kas europarlamenti jõudmine on Teie karjääris seni suurim saavutus ja kuhu veel edasi pürgida?

Ma ei usu, et see on suurim saavutus. Välispoliitikas pole muidugi ükski asi ühe inimese saavutus, aga mille üle ma olen uhke, on kindlasti see, et veensin USA-d toetama meie püüdlusi Vene vägede väljaviimisel Eestist. Kindlasti pean saavutuseks, et saime kutse EL-i läbirääkimistele 1997. aastal, kuigi kõik ennustasid, et Balti riike ei kutsuta. Ja ega Läti ja Leedu saanudki vastavat kutset, aga et meie saime, on asi, milles ma näen oma kätt ja olen uhke. Sellega me murdsime väga selget kava, et kutsuda esimesse ringi Poola, Ungari, Tšehhi ja teise ringi Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia. Loomulikult on mul hea meel, et inimesed andsid mulle hääle ja usaldasid mind europarlamenti, aga ma ei ütle, et see on mu seni suurim saavutus.

Olete suure osa oma elust elanud väljaspool Eestit. Kui töö Brüsselis kunagi lõpeb, kas sooviksite oma perega elada Eestis või tahaksite kolida kusagile mujale? Ma elangi Eestis. Siin Brüsselis on mul väike korter, kus ma magan ja see on kõik. Kodu ja pere on Eestis, kuigi nad vahel tulevad ka siia külla. Eks inimesed sõidavad igale poole, et tööl käia. See ei ole paranähtus. Mul ei ole soovi kusagile kolida, kuid ma lihtsalt saan hetkel välispoliitikaga paremini tegeleda Brüsselis.

Te tegelete usinasti Ärma talu renoveerimisega. Kas unistate juba rahulikust maaelust looduses ning mõnusast ajaveetmisest lemmikraamatute ja -muusika seltsis või eelistate pigem veel paar aastakümmet karjääri teha? Mina küll ei näe ette, et ma kunagi lähen pensionile. Ma ei taha midagi ette ennustada, aga tõesti ei kujuta ette, et teeksin midagi teistsugust, kui ma teen praegu. Kümme aastat tagasi lugesin raamatuid, kirjutasin, pidasin kõnesid — sama, mis praegu, kuigi töökoht on uus. Tulevikus küllap teen neid samu asju jälle teises vormis.

Olete kindlasti kursis Eesti presidendi Arnold Rüütli lapselaste pidutsemise juhtumiga Kadrioru lossis. Kas Teie arvates oleks ajakirjanikud võinud jätta selle skandaali delikaatselt puutumata või on avalikukstuleku variant parem, juhtides nii tähelepanu näiteks presidendilossi ebapiisavale turvalisusele? Ma ei kujuta ette, kuidas oleks ühes vabas riigis võimalik, et ajakirjandus ei oleks midagi puudutanud. Ütleme nii, et palju suurema varju Eestile heidaks see, kui ajakirjandus jätaks mingi taolise asja kajastamata. Kedagi ju ei sunnita presidendi, peaministri või mõnda muud valitavat ametikohta vastu võtma ja avalikkuse kõrgendatud tähelepanu on üks risk, mis sellise ametikohaga kaasas käib. On paratamatu, et vabas riigis vaba ajakirjandus käsitleb teemasid, mis ei ole kõigile mugavad. Me ei ela kinnises monarhias, mille press on kammitsetud. Praegu on kummaline olukord Eestis, kus me uhkustame rubriigis, mis kannab kahes päevalehes nime „Teised meist”, kus on alati kirjas, kui keegi ütleb „Väga vinge”. Aga siis, kui ilmub Eesti kohta uudis, mis ei ole väga vinge, siis me mõtleme kohe, et „Kurat, kes ära kitus? Kuidas see välismaale jõudis?”. Kui me teeme kõik selleks, et Eesti oleks maailmale avatud ja tuntud, siis selle hind ongi see, et viperusest teeb kohe loo Euro News ja London Times või näiteks Helsingin Sanomat. Rääkimata pahatahtlikest väljaannetest Venemaal.

Talv on visa taanduma ja kevadväsimuse aeg alles ees. Mis on Teie jaoks parim rohi stressi vastu ja kuidas soovitaksite Just!-i lugejatel oma energiavarusid taastada? Üks rohi on käia trennis, see ikka aitab. Teine asi, mida ma soovitan, on veeta palju aega päikese käes. Põhjala inimestele on päike ja valgus hoopis midagi muud kui näiteks hispaanlastele. Aga meie pimeduses, kui püsti tõustes on selline tunne, et lööd pea ära, on päike väga vajalik. Kolmandaks soovitan midagi väljas teha, mitte küll suure pakasega, aga kui ilmad järele annavad, siis küll. Kui ma olin minister, siis inimesed hakkasid jaanuaris-veebruaris ära vajuma. Soomes ja Rootsis aga pannakse samal ajal välja laiaspektrilised lambid ja ma hakkasin asja uurima. On teaduslikult tõestatud, et kui sa oled iga päev 10-15 minutit laia spektriga lambi all, siis meeleolu paraneb. Ja siis ma muretsesin ministeeriumis igale korrusele sellise lambi. Esimene päev töötajad arvasid, et ma olen hull. Aga teisel päeval ei tahtnud enam keegi lambi juurest ära minna, sest meeleolu paranes…