"Selles faasis, kus meil bänd juba paar aastat oli, on see võib-olla pigem kergendus küll," ütleb Rahula Õhtulehe. "Eesti muusikute tragöödia on ju see, et meil on neli suurt kontserdisaali ja ongi ring täis."

"Kui sa teed ühte asja – mis küll on tasemel – kümme aastat järjest, 150 korda aastas, siis mingil hetkel tekib küsimus, et mis see point on – mängida kogu aeg ühte ja sama muusikat samadele inimestele," arvab muusik, et aeg on edasi minna. "Las jääda üks lahe bänd nendesse mastaapidesse, kus ta oli – kõigil on igavesti hea mälestus ja nii on. Ma ei tea, mis mõte või kaif oleks 30 aasta pärast näha seda sama seltskonda mängimas Amigos ikka veel neid samu vanu lugusid?"