"Üks epohh tõmbab otsi kokku ja sellega on raske leppida. Ta oli läbi aegade üks Eesti suuremaid teatri- ja filminäitlejaid. Poleks olnud toona piire, oleks ta võinud vabalt astuda oma aja maailma suurimate filmistaaride kõrvale. Mõnes mõttes jäi ta viimase 10-15 aasta jooksul väärilise tähelepanuta, ta mängis viimasel ajal liiga vähe ja vähe oli tema suurusele vastavaid rolle. Viimane eredam roll oli „Mandariinid“, Oscarite jagajad tundsid toona kahetsust, et miks ei esitatud teda kandideerima ka parima meespeaosatäitja nominatsiooni alla," ütles Lokk ning meenutas, et nõukogude ajal oli Ulfsak üks staar kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil. "Teda teati kõikjal nii lihtrahva hulgas kui professionaalde maailmas. Tema Till Ulenspiegel on surematu."

Ta lisas, et Ulfsakis oli olemas potentsiaal saada ka väga heaks filmirežissööriks. Eriti ilmnes see siis, kui Ulfsak pidi „Keskea rõõmude“ võtetel asuma peaosatäitja kohalt otse haigestunud režissööri ja stsenaristi Valentin Kuiki asemele. „Tema töö „Keskea rõõmude“ režissöörina oli fantastiline sulam Valentin Kuiki stsenaariumiga. Lembitul oli täiesti eriline huumorisoon, stsenaarium sobis talle. Ta oskas teha näitlejaga tööd, lavastada väga häid misantseene ja tal oli filmitunnetus – multitalent. Lembit Ulfsak oli väga tagasihoidlik inimene, ta ei tundnud ennast vist režissöörina hästi, aga kahju, et ta siin edasi ei läinud."