"Mulle on juba lapseeast meeldinud paduvihma käes tantsida ja jalgadega porilombis plätserdada," tunnistab ta ja kirjeldab seejärel üht eriti mõnusat hetke, mis tal kristallselgelt meeles on.

"Kuigi suvel oli meie küla lasteaed puhkusel, pääsesime sinna aega mängima ja jooksma. Mäletan täpselt, kuidas kahe jalaga suurde sügavasse porilompi hüppasin, hoides käsi laiali ja tundsin, kuidas piisad on nii suured, et käsi oli raske liikumatuna hoida," kirjeldab ta.

Suuremaks saades see komme kadus ning Teele ei teagi, miks. "Vist tundus kuidagi piinlik," muigab ta ja tunnistab, et paar aastat tagasi leidis ta endas uuesti ande suure rõõmuga lompi karata.