Tarmol on teinud rahu enese, oma mõtete, lähedaste ja ka vähiga ning leidnud omapärase meetodi haigusega koos elamiseks: ta räägib oma naba kõrval laiutava umbes ahvenasuuruse kasvajaga iga päev ning lubab talle, et mängib ja dirigeerib ilusat muusikat. „Mulle tundub, et talle kohe meeldib see,” muigab dirigent.

“Ütlengi, et kui sa nüüd minu ära lõpetad, siis saab ju sinu aeg ka otsa. Aga näe, mul on siin ees veel „Ooperifantoom” ja lapselapsed kasvavad… Ja kui sa mul ei luba seda kõike kogeda, siis on ka sinuga peagi kõik. Seega — saame sõbralikult läbi, kuni su närv vastu peab,” kirjeldab Tarmo, kuid tunnistab samas, et ravile kuluvad summad võtavad tihtipeale hinge kinni.

“Minu kasvaja avastati samal ajal koos hea sõbra Raivo Järvi (1954–2012) haigusega… Olen palju mõelnud, et miks meie saatused erinevad said. Ka Raivo armastas muusikat, ent miski oli selgelt teisiti. Kohtusime viimati tema lõpusirgel ja rääkisime selliseid asju, mida ma ei oleks isegi osanud kujutleda ja nüüd sellele tagasi mõeldes avastasin ühe suure erinevuse: kui mina püüan oma „kaaslast” lepitada ja veenda teda, et tema elu sõltub ju tegelikult minu elust, siis Raivo suhtumine oli vihast kantud,” meenutab ta.