“Lükkasin koera võtmist päris pikalt edasi, sest minu elutempo ja reisimised-käimised pole looma jaoks kaugeltki ideaalsed,” jutustab Helen. Siis tuli talle aga mõistmine, et ega see tempo muutu ning asjad tuleb kohe ära teha ja tuli sõprade käest soetada koer — beagle’i tõugu peni nimega Pipar.

“Kui mu sõbrad sellest kuulsid, pidasid nad mind hulluks,” muigab Helen ja nendib, et tal oli vaja kedagi, kes kasvõi mõneks tunniks ta töömurede ja arvuti juurest eemale kisuks. Siis selgus ka asjaolu, et koer oskab end ise lõbustada: “Pipar tahab liikuda, mängida ja joosta. See, kuidas ta ennast lõbustab, kajastub päris hästi ka minu mööblil, vaipadel, kingadel, uksepiitadel, autopolstril ja nii edasi,” kirjeldab Helen.