Sven Grünberg: Eesti film võiks keskenduda tarkadele inimestele ja positiivsetele asjadele!
Hanna-Liisa Uusmaa ja Rosta Aknad esitasid Eesti Film 100 galal "Hukkunud Alpinisti hotelli" ühe tuntuima loo "Ball" täiesti uues kuues. Mis mulje see Teile jättis?
On väga tore, kui noored enda jaoks selle muusika on leidnud. Mul on hea meel, et kuulsin palju huvitavaid mõtteid ja leide ja ehk oli laulu osa huvitavam kui tausta instrumentaal.
Teie tõite süntesaatori Eesti muusikasse. Miks te valisite elektroonilise pilli?
Mind on alati huvitanud see, mis on täna aktuaalne ja tollal olid just need vahendid väga värsked ja aktuaalsed. Lisaks tundsin, et elektroonika on minu element. Olin ka üks esimesi elektroonilise muusika tegijaid Nõukogude impeeriumis, kuhu kuulus ju üle 200 miljoni inimese. Tolle aja huvitavaks nähtusteks oli, et peasuunas domineeris sisutihe ja ulatuslike vormidega muusika. Populaarsed olid Eesti raadio keskööprogrammid, kus tihtipeale lasti ka Messi lugusid täies hiilguses, s.o. otsast lõpuni. Ja need kompositsioonid olid mahukad!
Kas Teie tuntus Venemaal on alles?
Sellele küsimusele ei sobi mul ju vastata,....kuid jah, eks mõningal määral ikka. Just hiljuti tuli Ukrainast fännikiri ja siis helistas Üllar Saaremäe, et tal on seltskond fänne Venemaalt, kelle unistus on minuga kohtuda ja rääkida (naerab). Nad väitsid, et mul on Venemaal sadu tuhandeid fänne...noh, ma ei tea. Ma olen ka Kamtšatkalt kirju saanud, tänaval on noored inimesed juurde tulnud. See ei ole ego upitamise rõõm, vaid rõõm tõdeda, et olen saanud kuulajatele midagi omalt poolt pakkuda. Kurb on näha, et pahatihti ei saa artistid aru, et nad kasutavad kuulajate eluaega ja peaksid seega ka vastutama oma (kunstiliste) tegude eest. Kui inimesed tulevad kontsrdile, siis nende eluaeg ju lüheneb, nende teadvus tegeleb sinu loominguga sel ajal. Lihtne, aga selle peale miskipärast ei tulda!
Kirjeldage palun, kuidas näeb välja filmile muusika loomise protsess. Võtame näiteks "Hukkunud Alpinisti hotelli".
Filmid on kõik erinevad. Alpinistiga olid suured probleemid ja leping sõlmiti minuga alles pärast filmi ekraanile jõudmist, mis on muidugi ebatavaline. Puudus filmitegemise kogemus, aga tundsin, et see on minu film ja 30 aasta jooksul pärast seda pole ühtegi sellist tüüpi filmi meil ju tehtud. Aga jättes Alpinisti kõrvale, siis üldreeglina on nii, et film tehakse enne valmis ja siis tuleb muusika kord. Algaastail tundus mulle ja ka režissööridele, et helilooja peab filmitegemise algprotsessides osalema ja võtteplatsil käima, aga hiljem sain aru, et see polegi hea. Tahes-tahtmata tekivad kujutlemad, mis lõppversiooniga kokku ei lähe, aga vaatajat ei huvita, mis kujutelm on heliloojal peas olnud vaid lõppresultaat. Mõnel puhul olen ma aga muusikat ette kirjutanud ja pilt on selle järgi tehtud. Filmimuusika loomine on nagu teatud mõttes abielu, et pead teisega arvestama. Kui lihtsalt helilooja kirjutab muusikat, mis töötaks 100% muusikana, siis filmi puhul peab olema valmis võtma nii juhi, kui ka kaasarääkija rolli. Pead oskama jätta teistele elementidele ruumi. Olen mitme sellise filmi tegemises osalenud, kus muusika ei kanna mitte ainult emotsiooni, vaid ka dramaturgilist telge.Filmihelilooja töö teeb keeruliseks see, et pead oskama jätta ruumi tekstile, näitlejale, pildile. Tulebki eristada kahte olulist nähtust nagu filmihelilooja ja filmilaululooja. Näiteks Ameerikas on selge jaotus - film-composer ja songwriter. Songwriterid on n.ö väiksed poisid, kellele suuri tegusid ei usaldata, suured poisid on film-composerid, kes suudavad dramaturgilist liini üles ehitada ja seda ka läbi viia. Kui võtta Eesti Film 100, siis seal tõsteti esile just laululoomingut, mitte kogu terviku tegijaid.
Olete kõige enam filmimuusikat kirjutanud Eestlane. Kas Te peate ennast rohkem filmiheliloojaks või heliloojaks?
No ma olen ikka helilooja. Film on lihtsalt üks võimalus muusikat teha. Näiteks Saksamaal on mul mitmeid plaate välja antud, mis on müügil olnud kogu maailmas. Aga filme on samuti väga tore teha. Näiteks koos Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaaga Lotte filme. Artur Talviku, Priit Pärna, Riho Västriku või Tõnu Virvega jt. Samuti omal ajal koos Avo Paistiku ja Olav Neulandiga.
Kas Teie filmimuusikakontserte pole lähiajal tulemas?
Kontsertide tegemisega on see probleem, et alla head taset ei maksa lavale minna, aga hea ettevalmistus nõuab suurt tööd. Pealegi pole ma vist selle jaoks piisavalt edev ega tunne, et peaksin ilmtingimata end eksponeerima. Aga mingid mõtted on küll, tõsi, üldse mitte filmimuusikaga seoses, pigem tegelen kontsertmuusika kirjutamise ja plaadi mõtetega.
Eesti Film 100 galal meenutati palju neid, keda meie hulgas enam pole. Kelle peale teie mõtlesite?
Paljudele. Kromanoviga (Grigori Kromanov - "Hukkunud Alpinisti hotelli" režissöör toim.) oli meil Alpinisti tehes palju kraaklemisi, aga pärast saime headeks sõpradeks, mis oli kummaline kooslus, kuna tema oli juba eakas auväärne klassik ja mina alles poisike. See oli omamoodi kummaline suhe. Mõttesse tulid muidugi Sulev Luik, Jüri Sillart, Rein Aren - eks neid on palju, kellega on koos võtteplatsidel tööd tehtud. Meenutasin head sõpra Olav Neulandit, kelle hukkumine oli traagiline, kuigi teadsin, et talle meeldibki liialt riskida...
Kui riskimisest rääkida, siis milline on Teie elu suurim risk olnud?
Naljaga pooleks oli suurim risk siia ilma sündida, sest see lõppeb alati teadagi millega! (naerab) Aga kunagi tegime telefilmi "Milarepa laulud", mille käigus käisime ka mägedes ronimas ja seal rippus mu elu küll juuksekarva osas. Jäin järsule mäekallakule lõksu, kuid sain kivist kinni, all oli kuristik ja kõik sõltus sellest, kaua ma end nii jaksan hoida. Täiesti juhtumisi oli Arvo Ihol kaasas nöör, mille abil pääsesin. Kui tal seda poleks kaasas olnud, siis meie praegu siin ei räägiks. Muide, mul on olnud au Ivo Linna elu päästa. "Reekviemi" võtetel oli episood, kus olime tanki peal - mina pealmise platvormi taga ja Ivo pidi kiirelt sõitvast tankist välja ronima. Ta oli poolenisti väljas ja ma nägin, et ees on sügav kraav ja sekundi murdosa jooksul sain tankist välja lendaval Ivol kintsust kinni, sest muidu oleks ta lennanud otse teravate äärtega mootorikaitsesse. Elu on ikka üsna pöörane olnud! (naer)
Milline peaks Teie meelest olema Eesti filmi nägu? Kas pigem unikaalne originaallooming, mõni konkreetne žanr või jätkuv elulugude ja ajaloosündmuste ekraniseerimine?
30 aastat tagasi käisime me Olav Neulandiga ja Tallinnfilmi direktori Enn Rekkoriga Moskvas Goskinos üle andmas filmi "Corrida", siis kutsus üks komisjoni liige meid kõrvale ja küsis: "Poisid, miks te teete metsavendade filme ja suhtedraamasid? Tehke fantastikat, teil tuleb see ju nii hästi välja! Fantastikaga saab ju kõike öelda. Saage aru, et me ei saa ju läbi lasta filmi, kus vene sõdurid tapavad eestlasi!" Nüüd on õnneks see aeg möödas. Siis oli raha suhteliselt palju ja loomevabadust vähe, praegu on täpselt vastupidi. Minu palve Eesti filmitegijatele on, et tehtaks filme tarkadest inimestest ja positiivsetest asjadest. Rõõmustaks, kui me ei keskenduks põhihariduseta hulkurite elude või muidu veidrike tundidepikkusele kajastamisele. Kõike head ja tarka ei jõua elus ära teha, milleks siis keskenduda vähemõttekatele ohkimistel. Samas muidugi jäädes kaastundlikuks.
Kui Teie elust tehtaks film, siis kus asuks rõhuasetus?
Mõningatel mõtetel ja kogemustel, pisut ka muusikal, kuid üldiselt arvan, et minu elust pole filmi küll vaja teha. Mõned on seda teha tahtnud, aga ma arvasin, et on palju tähtsamaid asju. Pärast südameoperatsiooni avastasin haiglas mõtiskledes, et olen ainus eestlane, kes on teinud kõiki 3 dalai-laama visiiti, selle ülesvõetud materjali peaksin nüüd kokku panema, nii et olulisi asju oleks teha küll!
Millisestest Eesti kaasaja muusikutest Te lugu peate?
Ma pean kõigist lugu, aga see ei tähenda, et ma kõike kuulan. Kõige enam hindan Riho Sibulat ja Tõnis Mäge. Nooremast põlvkonnast Sandrat, Mari Kalkunit, Ewertit ja Draakoneid, Mari Pokineni, Ott Leplandi, Liisi Koiksonit, Vaiko Epliku, Kristjan Randalut, Iirist jpt.
