Suure Antsu võitnud Marta Laan on siiani läbinisti ebakindel: olen mõelnud, et ma olen nii halb näitleja, et ei saa enam publiku ette minna
Algul muusikat õppinud Marta ei oska päris täpselt siiani vastata, miks ta lavakunsti proovima läks, aga mäletab, et oli kindel, et eelvoorust edasi ei pääse. „See oli ikka väga suur üllatus ja rõõm, kui edasi sain. Üks vanema kursuse tudeng on mulle hiljem öelnud, et mäletab, kuidas ma pärast eelvooru olin omaette „vuhuu” karjunud ja hüppega lavaka hoovist välja tuhisenud. Selle peale oli tollane lavakunstikooli juhataja Ingo Normet mühatanud, et mis see mõtleb, et sai sisse juba?” naerab Marta siiani tollast õhkkonda.
Marta tunnistab, et on ka pärast rohkem kui nelja teatris oldud aastat läbinisti ebakindel. Ühtlasi usub ta, et seda võib öelda päris paljude näitlejate kohta. Ehkki iga uue rolli puhul on enne lavale astumist värin hinges, aitab rambivalgusse jõudmine ennast kokku võtta ja mängida. Lavale minek lihtsalt alati sütitab ja annab adrenaliini, ütleb Marta. See aga ei tähenda, et poleks olnud aegu, mil ta koju jõudes kohe nutma hakkab: „Olen mõelnud, et ma olen nii halb näitleja, et ma ei saa enam publiku ette minna, sest kõik näevad ja piinlik hakkab.”
