"Sass läks ära. Sassi elu oli tegu. Sassile oli antud kuulda ja kuulata taimi. Kui palju ta sellest kaasa võttis, me ei tea, kuid see, mis jäi, on hiigelsuur," kirjutavad Vigala Sassi mälestuseks Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, Maausuliste Saarepealne Koda, pere ja lähedased.

"See on aegumatu ja asetub meie rahva elmas (kultuuris) Saareste ja mõlema Masingu kõrvale."

"Sass hindas üle kõige teadmisi, aga ütles ka, et tõelised teadmised on need, mida me kasutada oskame. Teadmiste janu käis temaga kaasas kuni viimaste eluhetkedeni. Sass oli Maausuliste Saarepealse Koja liige ning oli mitmete Maavalla-kodalaste väga hea tuttav või sõber päevade lõpuni."

"Vähe on Eestis suguvõsasid, kes erineval moel Sassiga kokku puutunud poleks. Koja liikmeskond ei unusta Sassi eales. Sassi lähedased jäävad teda igavesti mäletama."

"Päikest Sassile, head teed Sulle Tollesse Ilma. Päikest kogu maailmale - taevale, tulele, vetele, metsale, maale, teadjatele! Kõikidele tema tuttavatele ja sõpradele, õpilastele."

Vigala Sass elas juba kümme aastat neljanda astme vähiga, oli läbinud ridamisi operatsioone ja käinud lugematutel keemiaravi seanssidel, kuid nüüd oli saabunud lahkumise hetk, kirjutas Õhtuleht vaid mõned päevad tagasi.

"Tean, et olen ära minemas," sõnas teadmamees ajelehele. "Ma kogu aeg ootan. Juba kolmandat nädalat ootan, millal ma ära lähen."

Oma oskuste ja teadmistega lugematult inimesi aidanud Vigala Sassi olulisemad teosed on eepos "Kuldmamma!", ravimtaimeraamatud "Kuidas ma ravin rahvast" ja "Taimedega vähiravi vastu", raamatud "Appi vampiirid", "Estide (tšuudide) hingestatud ilm", "Tšuudide maagiaraamat" ning "Kunsti kuldlõike kasutamine haljastuses".